Kõik uudised

Riigikohus selgitas töötajate vastutusega seonduvat

2017-05-15

Enamik tööandjaid ei soovi oma töötajatega vaielda ning erimeelsuste tekkimisel eelistatakse vastuolud kokkuleppel ära lahendada. See kehtib ka olukordades, kus töötaja on tekitanud tööandjale ühel või teisel viisil kahju. Pika ja kuluka kohtuvaidluse asemel soovivad pooled sageli kahju hüvitamisele kuuluvas summas ja maksegraafikus kokku leppida (olenemata sellest, kas töösuhe jätkub või mitte). Selge rikkumise korral võib kokkuleppele jõudmine olla suhteliselt lihtne, sest töötajad sageli tunnistavad oma süüd ja on sellises olukorras nõus tekitatud kahju hüvitama. Sellest tulenevalt on praktikas levinud töötajatega kahju hüvitamise kokkulepete ning ka võlatunnistuste sõlmimine, milles töötaja kinnitab tekitatud kahju suurust ja selle hüvitamise kohustust. Riigikohtu hiljutise otsuse valguses on sellised kokkulepped aga löögi all.

Riigikohus tegi sel kevadel kaks olulist otsust, milles kohus andis tööandjatele suuniseid töötajatelt kahju sissenõudmisel ning selgitas tööandja poolt esitatavate nõuete aegumist. Erilist tähtsust omab Riigikohtu seisukoht, millega kohus muutis siiani üsna levinud praktikat tööandjale kahju tekitanud töötajatega kahju hüvitamise kokkulepete (sh võlatunnistuste) sõlmimisel.

Riigikohtu 28.03.2017. a otsuse nr 3-2-1-178-16 kohaselt heitis tööandja töötajale (kliendihaldurile) ette kaupluses tekkinud suurt puudujääki ning nõudis selle hüvitamist. Tööandja ja töötaja allkirjastasid võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppe, milles töötaja kinnitas, et tööandjal on tema vastu sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 65 082,85 eurot, ning kohustus selle tasuma võlatunnistuses märgitud kuupäevaks. Võlatunnistuse järgi pidi töötaja lisaks põhivõlale tasuma tööandjale ka viivist 0,2% tasumata võla summast iga viivitatud päeva eest.

Riigikohus leidis, et vastav kokkulepe on tühine. Töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes töölepingu seaduse § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid. Töölepingu seaduse § 75 reguleerib tasustatavaid kokkuleppeid, millega töötaja võtab endale süüst sõltumatu vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest teatud summa ulatuses. Riigikohus selgitas, et muud kokkulepped, mis reguleerivad töötaja vastutust, ei ole töölepingu seadusega lubatud. Seega ei ole lubatav ka võlatunnistuse kokkulepe, millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele vastuväiteid, ning selline kokkulepe on töölepingu seaduse § 2 järgi tühine.

Eelkirjeldatud seisukoht paneb löögi alla sisuliselt kõik kahju hüvitamise kokkulepped ja kohtuvälised kompromissid töötajatega ning võimaldab töötajatel tööandjate hüvitisnõuetele vastu vaielda vaatamata sellele, et nad on kahju tekitamist kinnitanud ning leppinud tööandjaga kokku ka hüvitamise. Tööandja on kahju hüvitise saamiseks sunnitud tõendama nii töötaja rikkumise, kahju suuruse, põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel kui ka töötaja süü. Riigikohus selgitas, et kokkulepet, milles töötaja kahju tekitamist kinnitab, saab tööandja kohtuvaidluse korral kasutada siiski ühe võimaliku tõendina. Samas kohus ei pruugi hinnata seda tõendit kuigi kaalukaks.  

Eraldi pidas Riigikohus vajalikuks täpsustada ka töötajaga sõlmitud tühises kokkuleppes sisaldunud viivise küsimust. Kohtu arvates on 0,2%-lise viivise kokkulepe töölepingu seaduse § 2 järgi samuti tühine, sest kaldub töötaja kahjuks kõrvale viivisest, mida töötaja peaks töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude korral maksma võlaõigusseaduse (§ 113 lg 1) järgi. Seega on tööandjal kahju hüvitamise nõude rahuldamise korral võimalik töötajalt nõuda üksnes seadusjärgset viivist (hetkel 8% aastas) ning kõrgema viivise kokkulepped on töösuhetes automaatselt tühised, kui viivise maksjaks on töötaja.

Teise töötaja vastutust puudutava otsuse nr 3‑2‑1‑11‑17 tegi Riigikohus 05.04.2016. a. Nimetatud asjas põhjustas töötaja tööandja veokiga ettevaatamatusest liiklusõnnetuse, milles sai vigastada teine juht. Harju maakohus mõistis kriminaalasjas töötajalt ja tööandjalt solidaarselt kannatanu kasuks välja 12 000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena. Kahjuhüvitis mõisteti tööandjalt kriminaalasjas välja seetõttu, et tööandja oli töölepingu seaduse alusel vastutav oma töötaja tegevuse eest. Tööandja nõudis omakorda kahju hüvitamist liiklusõnnetuse põhjustanud töötajalt.

Alamate astmete kohtud leidsid, et kuna liiklusõnnetusest oli selleks ajaks, kui tööandja töötaja vastu tagasinõude esitas, möödunud juba üle 12 kuu, siis on tööandja nõue töölepingu seaduse § 74 lg 4 alusel aegunud. Nimetatud sätte kohaselt aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist.

Riigikohus leidis siiski, et 12-kuuline aegumistähtaeg algas antud juhul  liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmisest tööandjalt, mitte aga liiklusõnnetusest endast. Seega ei olnud tööandja hagi töötaja vastu aegunud. Selline seisukoht on igati põhjendatud. Vastasel juhul oleks tööandjatel sisuliselt võimatu esitada töötajate vastu tagasinõudeid olukorras, kus töötaja rikkumise tulemusena on kahju tekkinud kolmandatele isikutele ning selline kahju mõistetakse tööandjalt välja kohtu kaudu. Kohtumenetluste keskmist kestvust vaadates on selge, et rikkumisest endast võib lahendini jõudmise hetkeks olla möödunud juba tublisti üle 12 kuu. Enne täpse kahjusumma selgumist ja tööandjalt välja mõistmist puudub tööandjal aga nõue, mida ta saaks töötaja vastu esitada.