Kõik uudised

Kas käibemaks on üldse käibemaks? Tallinna linn vs Tallinna Kaubamaja Grupp jt näitel.

2018-08-14

Artikkel ilmus toimetatud kujul 13.08.2018 Äripäevas.

07.08.2018 tegi Euroopa Kohus otsuse, milles leidis, et 2010 – 2011 Tallinna linnas kehtinud müügimaksu põhimõtted ei ohusta Euroopa Liidu ühtset käibemaksusüsteemi.

Euroopa Liidu ühtne käibemaksusüsteem pidi asendama liikmesriikides kehtivaid käibelt võetavaid makse ja seetõttu keelati teiste sarnaste – konkureerivate – käibelt võetavate maksude kehtestamine. Ehk just sellised, kumuleeruvad ja käibelt võetavad maksud, nagu oli 2010 – 2011 Tallinna müügimaks, liikmesriikides keelati.

Tegemaks kindlaks, kas Tallinna müügimaksul on käibemaksu põhitunnused, pidi kohus hindama, kas üks või teine maks on käibelt võetav maks, mis kahjustab käibemaksusüsteemi ja takistab kaupade ning teenuste vaba liikumist ja koormab kaubandustehinguid käibemaksuga võrreldaval moel..

Euroopa Kohtu praktikas on seni üsna selgelt välja kujunenud neli tunnust, mille esinemise korral võib üsna kindlalt väita, et maks kahjustab käibemaksusüsteemi:

  • maksu üldine kohaldamine;
  • maksusumma määramine proportsionaalselt hinnaga;
  • maksu sissenõudmine igas tootmis‑ ja turustusetapis;
  • sisendkäibemaksu mahaarvamine selliselt, et maksu kohaldatakse igas etapis üksnes selles etapis lisandunud väärtuse suhtes ja et lõplik maksukoormus lasub lõpptulemusena tarbijal.

Need põhitunnused peavad olemas olema, aga ei pea olema identsed käibemaksu tunnustega.

Me teadsime, et kõiki tunnuseid Tallinna müügimaksul ei ole. Eesti kohtutega vaidlesime, et kui palju neid on või ei ole, aga teadsime, et kõik tunnused ei esine. Ja selles osas oli kohtuotsus muidugi pettumus, et nendes küsimustes (kas kõik tunnused peavad tingimata olema täidetud, ka siis, kui nende täitmisest on kunstlikult kõrvale hiilitud ja saavutatud sama, EL direktiivi poolt taunimisväärne tagajärg) ei õnnestunud diskussiooni avada soovitud ulatuses. Kohus hoopis leidis, et see asjaolu (et maks ei vasta kõigile käibemaksu põhitunnustele) on piisav, et järeldada, et müügimaks ei ole direktiivi artikli 401 kehtestatud keelu kohaldamisalas.

Siiski, avaldatud kohtulahendis oli tuvastatav mõningane arutlus küsimuses, kas kahe põhitunnuse formaalsele puudumisele vaatamata oli müügimaks oma eesmärkide ja mõju poolest käibemaksuga sarnane ja seetõttu ühtset käibemaksusüsteemi kahjustav. Euroopa Kohus leidis, et see pole piisav, kuna ei ole üldse kindel, kas maksukoormuse kandjaks oli tarbija.

Üheks argumendiks, miks asi maksumaksja kahjuks otsustati, oli muu hulgas see, et kuna Tallinna müügimaksu määrus ei näinud ette, et arvel tuleb näidata müügimaksusumma eraldi maksuna, siis ei ole ka kindel, kas selle maksu kandsid üldse lõpptarbijad nagu käibemaksu puhul nõue on.

Kui te müüte rannas 10 jäätist, saate ostjatelt 10 eurot ja sellest kaks maksate käibemaksuna maksuametile ära – kelle taskust tuli käibemaks, kes kandis selle maksukulu? Kas see, kes maksukulu kandis (või pidi kandma), sõltub sellest, kas te väljastate arve ja näitate seal maksusumma eraldi? Aga kui teil polegi kohustust arvet esitada, sest te müüsite füüsilistele isikutele – KMS § 37 lg 3? Kas sellest saab sõltuda vastus küsimusele, kes kandis kulu?

Ka EL-i käibemaksudirektiiviga reguleeritud käibemaks ise tunneb olukordi, kus arve tuleb esitada ja arvel käibemaksu ei näidata, ei tohigi näidata. Võtkem näiteks reisiteenused ja nende maksustamise – KMS § 40 lg 8: /…/ maksukohustuslane ei märgi erikorra alusel maksustatava reisiteenuse eest väljastatavale arvele kauba soetamisel või teenuse saamisel tasutud ega /…/ arvestatud maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaksusummat.

Tekib paradoksaalne olukord: kas käibemaksul on käibemaksu tunnused? Ja kui ei ole, siis kas käibemaks on üldse käibemaks?

Kohtulahendist võib järeldada, et aeg on edasi läinud ning enam ei peeta varasemalt käibemaksuga konkureerinud mitme astmelisi kumuleeruvaid käibelt võetavaid makse käibemaksuga konkureerivaks ja üldjoontes on need siis tegelikult lubatud. Väike kahtlus selles oli, nüüd tuli kinnitus ka.

Minu hinnangul on kohtupraktika aastatega selle direktiivi esialgsest ideest ja kaitsealast oluliselt kõrvale triivinud ja veidi jääbki arusaamatuks, mida kaitstakse. Viimase lahendi valguses justkui keelatakse teine käibemaks, ehk käibelt võetav maks, mis igast aspektist on täpselt sama nagu käibemaks. Eks seda võis ka varasemate lahendite pinnalt aimata, kuid mul oli kahtlus, et varasemad seisukohad olid öeldud justkui muuseas, teiste argumentide vahel ja konkreetse kaasuse asjaolud, mida kohtulahendites on avatud vaid väga põgusalt, on selliseid otsuseid kaasa toonud.

Aga sel korral oligi peamine vaidlus just selle üle ning Euroopa Kohtu seisukoht ei muutunud. Seega lubatakse sellised maksud, mis on muidu nagu käibemaksud nii oma eesmärkide kui mõju seisukohalt, kuid salakavala nipiga on kõigile käibemaksu põhitunnustele vastavus sassi löödud ja formaalselt on tegemist sootuks millegi muuga. Näiteks piisaks sellest, kui õigusaktis on kirjas, et „maksukulu kannab müüja“ ja automaatselt saate kehtestada teise käibemaksu veel, millest ei tule midagi Euroopa Liidu eelarvesse maksta ja mis ei allu ka EL kontrollile ühelgi viisil, aga mis toimib tänu mitmekümneaastasele Euroopa praktikale nagu kellavärk.

Ma ikkagi arvan, et see praktika järgnevate aastate jooksul muutub. Kasvõi siis, kui sellise katsetuse maksumaksjate peal viib läbi mõni Euroopa suurem riik või selle omavalitsus ja kui see võiks otseselt mõju avaldada Euroopa Liidule fiskaalselt ja anda vastavat eeskuju ka teistele.