Kõik Covid-19 uudised

Vandeadvokaat Liina Jents: koroonaviiruse ja eriolukorra mõju lepingutele – kas täita oma kohustusi või mitte?

2020-03-23

Koroonaviiruse järjest agressiivsem levik ja eriolukorra kehtestamine nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides on pannud ettevõtjad väga keerulisse olukorda. Igapäevaste kohustuste täitmine muutub iga päevaga järjest raskemaks ja silmitsi seistakse küsimusega, kas oma lepingulisi kohustusi peab täitma või on tekkinud olukorras kohustuste rikkumine aktsepteeritav. Väga aktuaalseks on saanud küsimus, kas koroonaviiruse ulatusliku leviku ja COVID-19 haiguspuhangu puhul on tegemist vääramatu jõu ehk force majeure’i olukorraga ja kas see vabastab kohustuste rikkumise korral vastutusest.

Kas koroonaviirus ja kehtestatud eriolukord on vaadeldavad force majeure’i ehk vääramatu jõuna?

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg 2 teine lause sätestab vääramatu jõu definitsiooni. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Siinkohal on oluline märkida, et alati ei saa aga tugineda vääramatu jõu mõiste sisustamisel seaduse definitsioonile. Väga tihti sisaldavad lepingud ka eraldi vääramatu jõu määratlust, mis võib seaduse regulatsioonist erineda. Lisaks võib poolte kokkuleppel lepingule kohalduda ka muu riigi kui Eesti õigus.

Kui leping eraldi vääramatu jõu määratlust ei sisalda ja on selge, et kohaldub Eesti õigus, siis jõuame tagasi küsimuse juurde, kas koroonaviiruse ulatuslik levik ja kehtestatud eriolukord on vääramatu jõu asjaoludeks võlaõigusseaduse mõttes. Vääramatu jõu neli elementi on järgmised: i) takistava asjaolu esinemine, (ii) takistava asjaolu teke ei tohi olla põhjustatud võlgniku enda tegevusest või tegevusetusest, (iii) asjaolu ettenägematus ja (iv) asjaolu vältimatus ja ületamatus. Seega on esmalt oluline, et esineks takistav asjaolu. Viirusepuhangut ja sellest tulenevat eriolukorda saab kahtlemata pidada taoliseks takistavaks asjaoluks. Ilmselgelt on antud juhul tegemist ka olukorraga, mis on olnud ettenägematu, ei ole olnud põhjustatud võlgniku enda tegevusest ning mis ei ole ka lihtsalt välditav või ületatav. Siinkohal ei tasu unustada ka ajalist momenti ehk siis käesolev kehtib üksnes lepingute osas, mis on sõlmitud enne koroonaviiruse laialdasemat levikut ja eriolukorra kehtestamist. Lepingute puhul, mis on sõlmitud ajal, mil keeruline olukord maailmas oli juba eskaleerumas ja eriolukorra kehtestamine tõenäoline, vääramatule jõule tugineda ei saa.

Eesti kohtupraktikast antud olukorras kahjuks kindlat tuge ei leia, sest tegemist on meie jaoks täiesti uue olukorraga, mida kohtud tänaseni analüüsima pidanud ei ole. Küll aga on Eesti õiguskirjanduses leitud, et ootamatult kehtestatud piirang avalikult võimult (nt karantiin) võib siiski olla vaadeldav vääramatu jõuna.[1] Ka Saksa õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on näiteks SARS-i puhangut peetud vääramatuks jõuks.[2] Seega, kui koroonapandeemia ja sellest tingitud eriolukord justkui vastab vääramatu jõu määratlusele, siis kuidas edasi?

Kas vääramatu jõu olukorras võib lepingut rikkuda?

Pelgalt agressiivne koroonaviiruse levik või eriolukorra väljakuulutamine ei ole siiski piisav põhjus oma kohustuste täitmatajätmiseks. Oluline on, et tekkinud olukord takistab reaalselt mingi konkreetse kohustuse täitmist. Ühtlasi näeb seadus ette seda, et kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas (VÕS § 103 lg 3). Seega peab arvestama ka sellega, et kui takistus möödub, ei ole rikkumine enam ka vabandatav.

Mida aga tähendab, et rikkumine on vabandatav? Üldreegel võlasuhetes on, et kui üks pool rikub oma lepingust tulenevaid kohustusi, siis võib teine pool rikkuja suhtes rakendada seaduses või lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid, näiteks nõuda kohutuse täitmist, rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist või oma kohustuste täitmisest keelduda. Kui rikkumine on aga vääramatu jõu tõttu vabandatav, ei vastuta rikkuja oma kohustuste rikkumise eest. Eelnev ei tähenda siiski seda, et teisel lepingupoolel tuleb olukorraga leppida. Eelkõige on teisel lepingupoolel sellises olukorras õiguskaitsevahendite valik piiratud ning näiteks lepingu täitmist, leppetrahvi ja kahju hüvitamist rikkujalt nõuda ei saa. Siiski jääb kahjustatud poolele alles järgmine valik: õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda või alandada hinda.

Oluline on lisada aga seda, et rikkumise vabandatavus ei pruugi olla lahenduseks kõigi rikkumiste puhuks. Nimelt on nii Riigikohtu praktikas kui ka õiguskirjanduses leitud, et vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, st raha maksmise eest vastutab võlgnik alati ja võlausaldaja võib täitmist reeglina alati nõuda[3].

Mida tuleks teha siis, kui ettevõtja näeb, et ei suuda oma kohustusi enam täita?

Olukord, milles me täna oleme, on uus ja ootamatu kõigile ning oluline on siinkohal mitte kaotada pead. Iga lepingut ja võimalikku rikkumist peaks vaatama eraldi ja selleks soovitame järgmist.

  1. Kontrolli lepingut! Kas lepingule kohaldub Eesti õigus, kas vääramatu jõud on defineeritud või kas poolte vastutust on kuidagi piiratud või laiendatud. Vaata üle, kas leping sisaldab juhiseid, kuidas peaksid pooled vääramatu jõu olukorras käituma, mil viisil ja tähtaja jooksul teist poolt tekkinud olukorrast teavitama.
  2. Teavita esimesel võimalusel teist poolt! Seadus näeb selgelt ette, et kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele tuleb teatada viivitamata pärast seda, kui takistavast asjaolust teada saadi. Ära oota või eelda, et teine pool sellest ise aru saab. Teavita võimalikult täpselt, millist kohustust sa täita ei saa, milliseid samme oled omaltpoolt ette võtnud võimalike kahjude vähendamiseks ja kas näed mingeid muid võimalusi tekkinud olukorra lahendamiseks.
  3. Mõtle läbi, kas ja kuidas tõendada vääramatu jõu mõju! Isikul, kes soovib vastutusest vabanemiseks vääramatule jõule tugineda, lasub ka tõendamiskoormus. Tõendada tuleb, et vääramatu jõu asjaolud takistavad reaalselt konkreetse kohustuste täitmist. See aga tähendab, et isik, kes soovib vääramatu jõu asjaolule tugineda, peaks koguma võimalikult palju tõendeid teda mõjutavate sündmuste kohta. Hilisema vaidluse korral on need äärmiselt olulised.
  4. Suhtle oma lepingupartneriga! Kui ka kõik eelnevad tingimused on korrektselt täidetud ja juriidiliselt on kõik nõuetekohaselt tehtud, ei tähenda see siiski, et kõige parem lahendus keerulisele olukorrale ei võiks tulla just omavahel suheldes ja koos lahendust otsides. Kui ühiselt lahendusele ei jõuta, siis oled vähemalt omalt poolt käitunud hea usus ja teinud kõik mõistlikult võimaliku kahjude ärahoidmiseks. Hilisema vaidluse korral võib sellel olla oluline tähendus.

Vandeadvokaat Liina Jents

 



[1] P. Varul jt (koost). VÕS I § 103/6.1.3.2.b). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura, 2016.

[2] M. Pihlak, U. Volens. Puhkusereisist saab ohtlik seiklus. Kas reisija või reisikorraldaja risk? – Juridica 3/2017, lk 174.

[3] P. Varul jt (koost). VÕS I § 103/6.1.3.2.b). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura, 2016.