COBALTi vastselt renoveeritud büroos on eksponeeritud Veneetsia biennaalil osalenud kunstnike tööd

Reedel korraldasime kolleegidele meie vastselt renoveeritud büroo avaürituse, kus osalesid ka tunnustatud kunstnikud, kelle teosed kaunistavad meie uue büroo ruume.

COBALTil on olnud pikaajaline koostöö KKEK-iga, kes korraldab Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil. Enamus Veneetsia biennaalil osalenud kunstnike tööd on eksponeeritud meie büroos.

Oma teostest käisid rääkimas Jaan Toomik, Jaanus Samma, Liina Siib, Marko Mäetamm, Jüri Ojaver, Raoul Kurvitz. Lisaks on meie büroos üleval kunstnike Kris Lemsalu, Kaido Ole, Katja Novitskova, Dénes Farkas, Kristina Norman, Mark Raidpere, Siim-Tanel Annus ja Edith Karlsoni tööd.

Jaan Toomiku töödest on meie büroos eksponeeritud teos nimega „Hamlet“ (2021), mida võib pidada klassikaliselt toomik-likuks teoseks nii temaatika kui ka vormi poolest. Teosel on meest kujutatud arhetüüpse tegelasena, kes on lõksus iseenda olemuses. Pealuu ja raamat viitavad igavikulistele küsimustele, kuid pealkiri „Hamlet“ toob mängu ka kuulsa Taani printsi, kes on enda küsimusega „Olla või mitte olla?“ eksistentsialismi ajalukku jäädvustanud.

Raoul Kurvitza töödest on meil üleval tema tehtud performance’id, mis valmisid 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Mulaaž on tehtud kolmest tööst „ Ma olin Timbuktus“ (1988), „Ararat“ (1991) ja „Kui Lord Zarathustra oli noor ja viisakas“ (valminud koos Rühm T-ga) (1989). Need teosed on saanud tähelepanuväärseks osaks Eesti lähiaja kunstiloost. Teoste visuaalset keelt iseloomustab dekadents, rituaalsus ja sümbolism. Nende argielust irduvate teoste tegelased on kaunid alasti naised ning frakki või siis hoopis niudevöösse riietatud geeniuskunstnik, kelle riietust meenutav tegevus lõpeb enamasti ikka eksistentsiaalselt absurdse puändiga.

Siim-Tanel Annuse abstraktsed fraktuursed teosed juhivad tähelepanu mitmesuguste materjalidega katsetamisele ja käelisele puudutuste tähendusele. Nii püüab kunstnik viidata sellele, et inimese taju mõjutavad tema varasemad kogemused, millest alateadlikult ammutatav on ehk tõepärasemgi kui see, mida parajasti käega katsume.

Siim-Tanel Annus, Jaan Toomik ja Raoul Kurvitz olid oma performance’itega 1997. aastal esimesed Eesti esindajad Veneetsia biennaalili, kes toona panid oma näituse kokku kahe nädalase etteteavitamisega.

Katja Novitskova teostest kaunistab meie vastuvõttu teos „Approximation“ (2023) (digitrükk alumiiniumist raamil, pleksiklaas). Kunstnik alustas oma teostesarja „Approximations“ 2012. aastal ning täiendab seda pidevalt. Sarja kuuluvad fotoskulptuurid kujutavad suurendatud loomi, linde ja teisi elusolendeid, mis on kujundatud alumiiniumraamile. Mitmed neist kujutistest on pärit interneti otsingumootoritest.

Kris Lemsalu keraamika „Moo-Pa“ (2021) on justkui kontsentreeritud annus Kris Lemsalu loomingut. Väiksele pinnale on toodud kokku tegelased ja objektid mitmest teosest. Kunstnik muudab oma kireva elu ja tegemised oma kunsti osaks, nii jõuavad tema keraamilistesse vormidesse sõprade kingitused, reisidelt juhuslikult kaasa ostetud näiliselt vähetähtsad esemed, emotsionaalsed leiud jms. Tema visuaalne keel on sürrealistlik ja lopsakas.

Jaanus Samma teostest on üleval kolm teost tema graafikaseeriast nimedega „Jockstrap sinise värviga“, „Jockstrap musta värviga“, „Jockstrap punase värviga“ (2021). Tema graafikaseeria ühendab geikultuuri sümbolid ja käsitöö traditsioonilise ikonograafia.

Kristina Normani teostest on meie seinal „Valge ruumi seeria. Kolm valguskasti“ (2023). Kristina Normani valguskastide seeria on väljavõte tema filmitriloogiast „Orhideliirium“. Täpsemalt pärineb see filmist „Rip-off“. Filmi keskne motiiv on mõis kui keskkond, kus armastus troopiliste lillede vastu saab baltisaksa ülikute ja nende teenijate kultuuri ühenduslüliks.

Liina Siibi fotodest on eksponeeritud tema „Naine võtab vähe ruumi“ (2007-2014) seeriast (digitaalselt töödeldud analoogfotod, digifotod, pigmenttinditrükk). Fotoseeria lähtekohaks on palgalõhe kohta levinud põhjendus, et naistele makstakse vähem palka, sest nad vajavadki vähem ruumi ja raha.

John Smithi (tegutses kunstnike Kaido Ole ja Marko Mäetamme loodud karakterina) maaliseeriast on eksponeeritud 28 elemendist koosnev piltjutustus, mis kujutab fiktiivset tegelast John Smithi ja tema tegemisi. Isikupäratu nimega tegelane oli kunstnike Kaido Ole ja Marko Mäetamme väljamõeldud Stuttgardist pärit geenitehnoloog, keda huvitas keskpärasus ning kes selle leidmise lootuses saadeti Raplasse.

Marko Mäetamme teos „Love nr 2“ (1993) on mõjutatud 1960. aastate popkunstist ehk kasutanud on ta värvikirevaid ja lopsakaid kompositsioone. Tema loomingus on pidevalt esil sellised teemad nagu armastus ja perekond, millele viitab ka „Love nr 2“ maal.

Edith Karlsoni „Süütuse tagasitulek“ (2021) (metall, jesmoniit) on skulptuuride grupp, mis avab tee veidrale, kuid paljulubavale uuele maailmale. Tihti on Karlsoni loomingu peategelased loomad, keda ta kasutab sümbolitena, mis räägivad peidetud hirmudest, meeleoludest ja raskesti sõnastatavatest tajudest.

Dénes Farkase „Ilmne paratamatus“ (2014) (valguskast 1/3) on osa seeriast, mis põhineb filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti kasutanud fotot pabermaketist, mis on loodud teksti põhjal, milles kirjeldatakse Wittgensteini maja. Keele, tõlkimise ja tõlgendamise labürindina illustreerib „Ilmne paratamatus“ inimese teadusjanu ja ühtlasi kõige äraseletamise läbikukkumist.

Mark Raidpere „Autoportree Eloga“, „ Autoportree Anu Aa.-ga“, „Autoportree Kiwaga“, „Autoportree Anu L-ga“ (1998) seeriast „Portreed 1998“ kujutab kunstniku autoportreed, mis on kokku pantud tema 12 sõbra ja tuttava kunstniku nägudest.

Jüri Ojaveri installatsioon „Kahe puu vahel“ (2009) (puit, ready-made, video) koosneb kahest puust tehtud jalgadest ning nõukogudeaegsest televiisoriekraanist. Selline argine ja käepärane materjalikäsitlus on Ojaveri loomingule väga omane. Installatsiooni video kujutab kunstniku silmi, mis vaatajat pingsalt jälgivad, olles pitsitatud kahe puu vahele.

Allikas: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (https://cca.ee/)