Artikkel ilmus 30. oktoober 2026 Äripäeva Personaliuudistes.

Tulemustasud, preemiad ja boonused (edaspidi tasu või lisatasu) on muutunud Eesti ettevõtetes tavapäraseks töötajate motiveerimise vahendiks. Ometi peitub nende rakendamises ootamatult palju õiguslikke riske, mis võivad tööandjale kalliks maksma minna. Kohtupraktika näitab, et läbi mõtlemata tasusüsteem võib viia nii rahaliste nõueteni, töötajate usalduse kaotuseni kui töötajate poolt töölepingute lõpetamiseni tööandja rikkumise tõttu.

Mida seadus tegelikult nõuab ja mida mitte

Töölepingu seadus annab tööandjatele töötasu struktuuri kujundamisel märkimisväärse vabaduse. Töötajatele tuleb maksta vähemalt töötasu alammäära suurusele vastavat töötasu, kuid seadus ei määratle kohustuslikke töötasu osasid, nende nimetusi ega sisu. On vabadus otsustada, millistest komponentidest töötasu koosneb – olgu selleks 100% fikseeritud töötasu, fikseeritud osa koos muude tasudega või erinevat liiki tasude kombinatsioon.

Samas jätab seadus reguleerimata terve rea olulisi küsimusi, muuhulgas:

  • Kas täiendavat tasu peab maksma kirjaliku dokumendi puudumisel?
  • Mis on maksmise täpsed (eel)tingimused?
  • Kas töötajal on õigus tasule (täielikult või proportsionaalselt), kui töösuhe lõpeb enne tasu maksmise aluseks oleva perioodi lõppu või enne väljamakset?
  • Kas ja kuidas saab tööandja kehtivat süsteemi muuta?

Just need teemad tekitavad praktikas enim vaidlusi.

Millal muutub lubadus siduvaks kohustuseks?

Tööandja jaoks on kriitilise tähtsusega mõista, kas kehtestatav tasusüsteem muutub õiguslikult siduvaks. Võlaõigusseaduse kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lisaks lepingule võivad pooltele siduvaks muutuda ka tavadest ja praktikast kujunevad töötingimused – kui ettevõtte on mingi regulaarsusega teatud tasusid maksnud, võib see luua töötajatele õiguspärase ootuse saada tasu ka tulevikus. Seega võib lisatasu maksmise kohustus tulla nii töölepingust, tööandja ühepoolsest dokumendist kui ettevõttes kujunenud tavadest ja praktikast.

Töölepingu seadus nõuab, et tööandja teavitab töötajat töö eest makstavast tasust, sealhulgas majandustulemustelt makstavast tasust, töötasu arvutamise viisist, maksmise korrast ning palgapäevast. Kirjalikus dokumendis (milleks ei pea olema tööleping) peavad sisalduma kõik tasud, mida töötaja töö tegemise eest saab.

Kohtupraktika hoiatavad ja selgitavad näited

Riigikohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud tasu saamiseks kehtestatud tingimused, on tasu muutunud töötaja töötasu osaks ning tööandja kehtestatud reeglid töölepingu osaks. Tööandja saab sellisel juhul tasu väljamaksmisest keelduda vaid enda kehtestatud juhendis sätestatud alustel.

Üks kõnekas näide puudutab juhtumit, kus töötajale maksti püsivalt lisatasu 3,5 aasta jooksul. Kohus leidis, et sellisel juhul on lisatasu muutunud töötasu osaks ning tööandja ei saa seda enam ühepoolselt muuta. Teises kohtuasjas otsustas töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kuna tööandja vähendas igakuist boonust 0,2%-lt 0,15%-le. Kohus tunnistas ülesütlemise seaduslikuks, tuues välja, et kuigi töölepingus oli sätestatud tööandja õigus lisatasu suurust ühepoolselt muuta, ei saanud tööandja seda konkreetsel juhul teha, arvestades pooltevahelise e-kirjavahetuse sisu ja väljakujunenud praktikat.

Samas on kohtud ka tööandjate kasuks otsustanud. Ühes kaasuses jättis kohus rahuldamata töötaja 92 400 euro suuruse tulemustasu nõude, kuna tööandja oli jätnud tulemustasu maksmise eelduseks olevad eesmärgid määramata. Kohus leidis, et kuna tulemustasu on stiimul, mis motiveerib töötajaid paremate tulemuste saavutamiseks ning on seotud mõõdetavate eesmärkidega, ei saa mõistlik isik eeldada selle maksmist, kui eesmärgid on seadmata ja täitmata.

Reaalsed riskid tööandjale

Siduva tulemustasu maksmata jätmisel seisab tööandja silmitsi mitme tõsise riskiga. Esiteks võib töötaja esitada rahalise nõude – töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat arvates sissenõutavaks muutumisest. Teiseks võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandja olulise rikkumise tõttu, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Sellisel juhul peab tööandja maksma hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, lisaks tasumata tasu koos viivistega.

Põhimõtted, millega tuleb arvestada

Kuigi eespool mainisime, et tööandjal on suhteline vabadus töötasusüsteemi kehtestamisel, tuleb lisatasude kehtestamisel järgida siiski mitmeid lepinguõiguse põhimõtteid. Hea usu põhimõte nõuab, et tööandja ja töötaja käituvad teineteise suhtes ausalt ja läbipaistvalt. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et tasustamine ei tohi olla diskrimineeriv – see on üks suuremaid riske just tulemustasude puhul, kus subjektiivsed kriteeriumid võivad viia ebavõrdse kohtlemiseni. Töötajat ebamõistlikult kahjustav tingimus on tühine, samuti on tühine töölepingu seadusest töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe.

Ennetamine on odavam kui kohtuvaidlus

Lisatasude süsteem võib olla suurepärane tööriist töötajate motiveerimiseks ja ettevõtte eesmärkide saavutamiseks, kuid selle juurutamine nõuab hoolikat läbimõtlemist ja erinevate õiguslike aspektidega arvestamist. Halvasti sõnastatud tingimused, ebamäärased kriteeriumid ja läbimõtlematu kommunikatsioon võivad viia kulukate vaidlusteni või lihtsalt rikkuda töötajate usalduse, koostöö ja töörahu.

Kui soovid rohkem teada saada lisatasude kehtestamise võimalustest ning saada selleks praktilisi näpunäiteid, siis oled oodatud Cobalt’i tööõiguse seminarile 15.oktoobril 2026: