Artikkel ilmus 26. september 2025 ERRis.
Riigikogu hiljutine otsus võtta muutmata kujul vastu kirikute ja koguduste seadus, mille president oli eelnevalt tagasi saatnud, tõstatas taas vana küsimuse, kas president peab sellises olukorras automaatselt pöörduma riigikohtusse. Vastus ei ole mustvalge, kirjutab Annika Peetsalu.
Eesti põhiseadus ja praktika näitavad, et presidendil on kaalutlusruum, ning kohtusse pöördumine on õigustatud üksnes siis, kui presidendil on tõsised kahtlused seaduse vastamisel põhiseadusele.
Kui riigikogu võtab juba korra presidendi poolt vetostatud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, on presidendil kaks valikut: kuulutada seadus välja või pöörduda riigikohtu poole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks.
See mehhanism on mõeldud tasakaalustama seadusandja ja täidesaatva võimu tegevust ning andma presidendile rolli põhiseaduse kaitsjana. Põhiseadus ei ütle, et president peaks toimima automaatselt ehk igal juhul kuulutama seaduse välja. Vastupidi, presidendile antud roll eeldab kaalutlust ja vastutustundlikku otsustamist hindamaks eelkõige seaduse kooskõla põhiseadusega ja sellega seonduvaid võimalikke puudusi.
Puuduste tuvastamisel keeldub president seadust välja kuulutamast ning saadab selle tagasi riigikogule. Nii toimis president ka mõni aasta tagasi näiteks maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muudatuste osas ja välismaalaste seaduse muutmise seaduse osas, kui tuvastas, et seadused võeti vastu menetlusreegleid rikkudes.
Saades otsuse tagasi, on riigikogul võimalik presidendi tuvastatud puudused ja vead kõrvaldada, kuid seda võimalust ei pea parlament kasutama. Nii võib riigikogu saata presidendile seaduse tagasi muutmata kujul ja praktikas on ka tihti selliselt toimitud.
Kui uuel hindamisel on presidendi jaoks probleemid kadunud, siis kuulutab president seaduse välja. Nii näiteks läks välismaalaste seaduse muudatustega, mille puhul keeldus president esialgu seadust välja kuulutamast, kuna leidis, et seaduse vastuvõtmisel rikuti menetlusnorme. Kui riigikogu jättis seaduse muutmata, kuulutas president siiski seaduse välja.
Seega isegi kui riigikogu peale seaduse tagasi saamist midagi ei tee, võib ka president hinnata oma esialgse otsustuse ümber ja kaaluda täiendavate sammude võtmise vajadust. Kui põhiseadusega vastuolu ei ole presidendi jaoks veenvalt kõrvaldatud, siis taotleb president riigikohtult seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist ning sisulist kooskõla või vastasust põhiseadusega hindabki juba riigikohus.
Statistika näitab, et Eesti poliitilises ajaloos on olnud kümneid olukordi, kus seadusandja ja presidendi vahel on tekkinud vaidlusi seaduste väljakuulutamise üle ning president on kasutanud oma vetoõigust.
Põhiseaduse kõige viimatisema kommenteeritud versiooni alusel on 25. novembri 2023 seisuga president jätnud seaduse välja kuulutamata kokku 68 korral. Sealjuures riigikohtu poole on president pöördunud 2023. aasta lõpu seisuga 15 korral (peale seda on president Alar Karis pöördunud riigikohtu poole veel vaid seoses 2023. aastal riigikogus vastu võetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega).
Statistika näitab 2023. aasta lõpu seisuga, et riigikohtusse jõuavad viiendik presidendi kõikidest vetodest ning kaks kolmandikku nendest juhtudest, kui riigikogu on seaduse uuesti muutmata kujul vastu võtnud. Ja kuigi riigikohtu otsused on siiani olnud enamustel kordadel presidendi taotlust soosivad, siis neljal korral on jäetud presidendi taotlus ka rahuldamata.
Presidendi rolli mõju ja olulisust seadusandlikku protsessi on eelneva pinnalt ehk kõige adekvaatsem hinnatagi läbi riigikohtu otsuste. Mida rohkem on neid juhtumeid, kus riigikohus on presidendi taotlusel tuvastanud mõne seaduse vastasuse põhiseadusega, seda rohkem on president aidanud kaasa õiguspärasele seadusloomele. Kui presidendil talle põhiseadusega määratud rolli ei oleks, siis oleksid kõik need riigikohtu poolt põhiseaduse vastaseks tunnistatud seadused saanuks osaks meie õiguskorrast.
Küll aga on oluline, et president rakendaks põhjalikult ka presidendile antud n-ö topeltkontrolli ehk kui riigikogu ise puudusi seadust tagasi saades ei tuvasta, siis tuleks ka presidendil põhjalikult kaaluda, kas presidendi esialgsed tähelepanekud olid sedavõrd olulised, et õigustavad seaduse välja kuulutamata jätmist ja riigikohtule suunamist.
