Tõnu Kolts: Praktikas levinud maksuõiguslikud vead, mis on seotud töötajate osalusoptsioonidega

2023 - 03 - 20
Artikli autor: Tõnu Kolts

Artikkel avaldati 17.märtsil Delfi Ärilehes.

Töötajatele osalusoptsioonide andmine on jätkuvalt levinud ning seda eelkõige IKT sektoris, kus tegutsevad ka paljud start-up’id. Optsioonide andmine on lihtne ja Eesti maksuvabastus arusaadav, kuid siiski esineb omajagu vigu, mida ettevõtjad seoses osalusoptsioonidega teevad ning mis võivad kaasa tuua soovimatu maksuriski- või kohustuse.

Järgnevalt ongi selles osas välja toodud peamised tähelepanekud:

  • Selleks, et kohalduksid Eesti tulumaksuseaduses (TuMS § 48 lg 53) toodud maksustamisreeglid, peab optsioonisaajaks olema töötaja TuMS § 48 lg 3 mõttes1. Seega ei saa kohalda töötaja osalusoptsiooni reegleid olukordades, kus optsioonsaajaks on juriidilisest isikust teenuseosutaja või selle juhatuse liige, töötajale kuuluv äriühing või kui näiteks Eesti töötaja on palgatud läbi mõne vahendaja. Sellistel juhtudel peab lähtuma üldistest maksustamisreeglitest ning mh pöörama tähelepanu käibemaksuaspektile, kui optsioonisaajaks on äriühing.

  • Kui optsiooniandjaks on Eesti äriühing ning osalusoptsioon antakse välisriigi töötajale (mh välisriigi tütarühingu töötajale), siis tuleb vaadata vastava välisriigi maksustamisreegleid ning relevantne ei ole Eestile omane kolmeaastane periood optsiooni andmise ja realiseerimise vahel või optsioonilepingu digitaalse või notariaalse allkirjastamise kohustus. Sellisel juhul peab Eesti äriühing arvestame välisriigi maksutagajärgedega ja ka vorminõuetega. Näiteks on Lätis maksuvabastuse eelduseks kohalikule maksuhaldurile teavituse saatmine osalusoptsioonide andmisest kahe kuu jooksul. Vastasel juhul ei saa Lätis maksuvabastust kohaldada.
  • Optsiooniandjaks saab olla tööandja (TuMS § 48 lg 2) või siis tööandjaga samasse kontserni kuuluv isik (TuMS § 48 lg 6). Seega ei saa näiteks optsiooniandjaks olla tööandja (äriühingu) füüsilisest isikust osanik või aktsionär, kes soovib anda enda juhtivtöötajale osalust. Sellisel juhul peab jällegi lähtuma maksustamise üldisi põhimõtteid ning analüüsima, millega on tegemist.
  • Täna on veel maksuhaldur seisukohal, et osalusoptsiooni alusvara ei saa olla määratletud protsendina osakapitalist, mille tulemusel oleks töötajal vaatamata osakapitali muutustele õigus optsiooni realiseerimisel saada kindlaksmääratud protsent osakapitalist (nt 1%). Maksuhaldur põhjendab seda eelkõige sellega, et osalusoptsiooni alusvara peab olema piisavalt määratletud (osa suurus või aktsiate arv ja realiseerimishind), kuna vastasel juhul võib vahepealsel perioodil osakapitali suurendamise tulemusel töötaja saada täiendava hüve. Maksuhalduri tõlgendusele võib vastu väita seda, et reeglina on alusvara määratlemine kindlaks määratud protsendina põhjustatud sellest, et kaitsta töötajat osaluse lahjenemise (dilution) eest. Seega tasub olla tähelepanelik, et alusvara ei oleks määratletud muutumatu protsendina optsiooniandja osa või aktsiakapitalist.
  • Optsioonilepingu tingimusi on küll võimalik muuta, kui oluliste tingimuste muutmine võib kaasa tuua kolmeaastase perioodi uuesti kulgema hakkamise. Maksuhaldur on oma kodulehel defineerinud, mis need olulised tingimused on (nt optsiooni alusvara). Siiski on võimalik teatud olukordades ka osalusoptsiooni olulistes tingimustes muudatusi teha, kui esinevad teatud sündmused (nt fondiemissioon, optsioonide üleviimine uue omaniku tasemele jms). Selliseid olukordi tuleb vaadata juhtumipõhiselt ning vajadusel konsulteerida maksuhalduriga nõustaja vahendusel.
  • Olukorras, kus Eesti äriühing on andnud optsioone oma välisriigi tütarühingu töötajatele, kelle poolt optsioonid ka realiseeritakse ning kui optsioonide andmise või realiseerimisega tekib Eesti äriühingul kulu, tuleb siirdehinna reeglite kohaselt analüüsida, kas välisriigi tütarühing peab vastava kulu Eesti emaettevõtjale hüvitama. Vastasel juhul võib sellise kulu kandmist lugeda ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks, millelt Eesti äriühing peab tasuma tulumaksu.
  • Seaduse kohaselt tuleb optsioonileping edastada maksuhaldurile viie tööpäeva jooksul, kui see ei ole digitaalselt allkirjastatud ega notariaalselt kinnitatud. Samas ei kirjelda seadus selle vorminõude järgimata jätmise tagajärge osalusoptsioonile. Ehk kas siis maksuvabastust rakendada ei saagi? Kui optsioonileping on jäänud maksuhaldurile õigeaegselt esitamata, tuleks otsida muid tõendeid (nt e-mailid), millega vajadusel saab tõendada optsiooni andmise aega. Tasub ka märkida, et maksuhaldur aktsepteerib praktikas digitaalse allkirjastamise või notariaalse kinnitamise asemel ka muidu tarkvaralisi lahendusi, mis võimaldavad usaldusväärselt tõendada optsioonide andmise aega (nt mitmed osalusoptsioonide haldamise tarkvarad nagu Carta, Ledgy, Fidelity, Global Shares, samuti DocuSign platvormil antud allkiri).
  • Kui töötaja lahkub enne kolme aasta möödumist, siis Eesti reeglite kohaselt ei pea osalusoptsiooni realiseerima ja optsioon saab jääda realiseerimata seni, kuni kolm aastat täitub või saabub liquidation event (nt müük või IPO). Mitmetes teistes riikides peab aga maksuvabastuse kohaldamiseks töötaja lahkumisel osalusoptsiooni realiseerima. Näiteks Lätis peab osalusoptsiooni realiseerima 6 kuu jooksul ja Leedus isegi enne töösuhte lõppemist. Seega, kui optsioone on antud lisaks Eestile ka välisriigi töötajatele, tuleb alati arvestada kohalike reeglitega.
  • Juhtudel, kus optsiooni realiseerimishind on kõrgem (nt on määratud andmise hetkel viimase investeerimisvooru alusel), esineb olukordi, kus vahetult enne optsiooni realiseerimist soovitakse optsioon üle anda enda (st töötaja) isiklikule äriühingule. Seda peamiselt põhjusel, et töötajal isiklikult ei pruugi olla koheselt ligipääsu vajalikule summale, kuid samas on vastav summa olemas enda isiklikul äriühingul või on see äriühingul lihtsamini saadav (nt laenuna). TuMS § 48 lg 4 p 11 kohaselt toob aga selline optsiooni üleandmine automaatselt kaasa osalusoptsiooni maksustamise erisoodustusena vaatamata sellele, et kolm aastat on täitunud optsiooni andmisest. Maksukohustuse mitte tekkimiseks peab optsiooni realiseerima esmalt ikkagi töötaja isiklikult, kes võib seejärel siis omandatud osa või aktsiad müüa või üle kanda (mitterahalise sissemaksena) enda äriühingule.
  • Kui osalusoptsiooni realiseerimine toob endaga kaasa maksukohustuse tööandjale (tulu- ja sotsiaalmaks erisoodustuselt) ning kui töötaja on lepingu järgi kohustatud hüvitama kas täielikult või osaliselt tekkiva maksukulu, siis töötaja poolt hüvitamisele kuuluv maksukulu vähendab maksubaasi, millelt arvutatakse erisoodustust. Olenevalt töötaja poolt hüvitamisele kuuluvast summast võib osutada vajalikuks teha täpseid arvutusi, mis summalt tuleks erioosustust tasuda ja mis oleks hüvitamisele kuuluv summa. Sellistes olukordades tasub kindlasti nõu pidada spetsialistiga.
  • Viimastel aastatel on levinud ka optsioonide andmine tokenite vahendusel. Oluline on märkida, et kui mõni token on oma sisult siiski töötaja osalusoptsioon (ehk võimaldab tokeni kasutamisel saada osalus), siis vaatamata antud vormile tuleb seda käsitleda kui töötaja osalusoptsiooni koos kohalduvate maksureeglitega. Samuti leidub aga turul ka muid alternatiive, mis on tingitud eelkõige eesmärgist leevendada piiriüleste maksuteemade rohkust. Näiteks väljastatakse enda töötajatele või koostööpartneritele tokeneid, mis ei võimalda kunagi saada osalust, vaid võimldavad kindlaks määratud sündmuse toimumisel (milleks tavaliselt on ettevõtte müük) müüa tokenid tagasi selle väljastanud ettevõttele (tööandjale). Sellisel juhul ei ole tegemist töötaja osalusoptsiooniga ning arvatakse, et sellisel juhul tekib tokenit müüval isikul üksnes tulumaksukohustus saadud kasult (kasu vara võõrandamisest, kui müüjaks on füüsiline isik). See võib nii olla, kuid kindlasti on vähemalt Eesti kontekstis siin siiski erisoodustuse ja/või palgamaksude risk. Lihtsustades antakse töötajale lubadus, et kui toimub ettevõtte müük, siis maksame sulle X summas raha tokenite vastu. Tegelikkuses puudub tokenil kui eraldiseisval varal (asset) mistahes muu eesmärk. Seega tuleks selliste lahenduste kasutamisel olla pigem ettevaatlik ning konsulteerida eelnevalt pädeva nõustajaga.