Vandeadvokaat Annika Jaanson ja juhtivpartner Jaanus Mody: usaldame halduri valiku võlausaldajatele!

Artikkel ilmus 8. detsembril 2020 Äripäeva arvamusrubriigis. 

Pankrotimenetluste kvaliteedi tõusuks on tarvis konkurentsi, kirjutavad advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Annika Jaanson ja juhtivpartner Jaanus Mody.

Pankrotihaldurite ja -menetluste suhtes kerkivad aeg-ajalt kahtlused menetluste aususe ja professionaalsuse suhtes. Miks on nii, et võlausaldajate nõuete rahuldamismäär on äärmiselt madal ning aeg raha kättesaamiseks väga pikk (World Bank Groupi analüüsi “Doing Business 2020” kohaselt saab võlausaldaja Eesti pankrotimenetluses ühe dollari kohta tagasi pelgalt 36,1 senti ja selleks kulub keskmiselt 3 aastat, samas kui Rootsis on need numbrid vastavalt 78,1 senti ja 2 aastat ning Soomes 88 senti ja 0,9 aastat)?

Pankrotimenetlus peaks toimuma ennekõike võlausaldajate huvides – et võlausaldajad saaksid oma raha võimalikult suures ulatuses ja kiirelt tagasi, lisaks, et võimalikke kuritarvitusi toime pannud isikud võetaks vastutusele. Selle kõige juures on keskne roll pankrotihalduril. Mida paremini ja efektiivsemalt teeb oma tööd pankrotihaldur, seda suuremad ja paremad on võlausaldajate võimalused saada tagasi oma raha. Pankrotihalduri tegevust finantseerivad sisuliselt vaid võlausaldajad – pankrotimenetluse kulud, sealhulgas halduri tasu, makstakse pankrotivara arvel.

Kohtute kommunikatsiooniosakond on ERRile kinnitanud, et esmane kontroll ja vastutus haldurite üle lasuvat pankrotitoimkonnal. Kohus üksikute tehingutega ei tegelevat, vaid kinnitab lõpus võlausaldajate üldkoosoleku otsuse.

Halduri valib ja kinnitab kohus, mitte võlausaldajad. Võlausaldajatel on võimalik küll ühel korral kohtu nimetatud haldur kinnitamata jätta ning esitada enda kandidaat, kuid kohtupraktika kohaselt on kohtul täielik diskretsioon halduri nimetamisel, mida kohus reeglina ka kasutab. Selles osas on võlausaldajatele (ja nende valitud pankrotitoimkonnale) esmase vastutuse seadmine vale. Kui kohus nimetab halduri, siis peaks ka kohus esmaselt halduri eest vastutama.

Siit tulebki seadusesse sissekirjutatud ebakõla, mis mõjutab oluliselt ka pankrotimenetluste kvaliteeti. Pankrotihalduri kliendiks ei ole mitte võlausaldajad, kes n-ö teenuse eest maksavad, vaid kohus. Seega ei sõltu töö saamine mitte sellest, kui hea on pankrothaldur, vaid sellest, millised on konkreetse pankrotihalduri suhted ja renomee kohtuniku ees. Tagajärjeks on see, et pankrotihaldurite seas puudub tervelt arenenud turg, mis sunniks haldureid pingutama ja pakkuma parimat kvaliteeti ning eetikat.

Haldurite töö kvaliteedi ja taseme tõstmisele ei aita kaasa ka see, et halduri tegevuse üle teostab järelevalvet sama kohtunik, kes halduri määras. Kohtunike suhtes ei ole põhjust kahtlustada korruptsiooni ega muud sarnast ning nad teevad tõsiselt väga rasket tööd. Kuid kuigi kohtunikel on äärmiselt tõsine vastutus ja seda tagav puutumatus, siis on kohtunikud lõpuks ikkagi inimesed. Ei ole inimlikult mõistlik panna ühele inimesele vastutust nii halduri nimetamise kui tema suhtes järelevalve osas.

Kui ettevõtjad ise teavad väga hästi, millal on varjatud viisil õigusi kuritarvitatud ja ebaeetiliselt käitutud, siis kohtunikult ettevõtjaga sarnast kogemust ja tunnetust eeldada ei saa. Kohtunikult ei saa ka eeldada, et ta tegeleb kapo tööga. Ning kui ka kohtunik suudab isegi üliinimlikult perfektselt tööd teha, siis võlausaldajatele jääb ikkagi mulje, et kohtunik nimetab halduri ning kuna kohtunikul on määrav roll, siis ei ole võlausaldajal lihtne halduri suhtes küsimusi tõstatada.

Üks selge lahendus

Probleemile võiks olla üsna lihtne, kuid põhimõtteline lahendus – halduri määramine võiks olla võlausaldajate ja mitte kohtu võimuses. Sellisel juhul vastutaks haldur ka vähegi reaalselt enda töö kinnimaksjate ees. Võlausaldajad peaksid saama valida ja otsustada, keda nad halduriks tahaksid ja kes suudaks nende hinnangul tagada neile niigi kehvas olukorras parima tulemi.

Parimad ja tugevaimad haldurid saaksidki keerukamad ja mahukamad asjad, samal kui kehvad jääksidki (põhjendatult) ilma tööta või oleksid sunnitud pingutama, et oma taset tõsta. Järelevalvet ning kõigi osaliste õiguste tagamist protsessis kontrolliks endiselt kõige olulisemalt kohus, kuid ka kohtu töö oleks oluliselt pingevabam, sest sellega ei kaasneks küsimust, et kohtunik on etteheited saanud halduri välja valinud.

Halduri määramise usaldamine võlausaldajatele ei lahenda kindlasti üheselt ja täielikult pankrotimenetluste keskmisest kehvema kvaliteedi probleeme (see eeldaks olulisi muudatusi praeguses seaduses), kuid oleks üks selge ja kergesti teostatav ning oluline samm selles suunas.