Vandeadvokaat Annika Jaanson: kuidas võidelda pahatahtlike saneerimiste vastu?

Artikkel ilmus 4. märtsil 2020 Äripäevas.

Edukaid saneerimisi on Eestis kahjuks väga vähe, mille üheks põhjuseks on saneerimismenetluste halb maine, mida saaks parandada konkreetsete sammude astumisega, kirjutab advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat Annika Jaanson.

Viimasel ajal on meediakajastust saanud lörri läinud saneerimised, kus ettevõttel õnnestus küll saavutada saneerimismenetluse algatamine, kuid reaalselt saneerida ei suudetud. Olid need saneerimised algatatud selleks, et lükata edasi ettevõtte pankrotti ja saneerimise kaitse all ettevõte varast tühjaks tõsta, või siirast soovist ettevõtet päästa, on edasiste menetluste hinnata. Küll aga tekib võlausaldajatel ja laiemalt üldsusel küsimus, mida saaks teha selleks, et taolisi olukordi vältida.

Saneerimismenetluse algatamise saavutamine ei ole iseenesest keeruline – ettevõttel tuleb esitada avaldus, milles tuleb selgitada majanduslike raskuste põhjuseid, ning põhistada, et ilma saneerimata läheb ettevõte tõenäoliselt pankrotti, kuid saneerimise kaudu on võimalik seda olukorda vältida. Avaldusele tuleb lisada finantstulemusi kajastavad dokumendid.

Saneerimismenetluse algatamisega saab ettevõte teatud seadusliku kaitse võlausaldajate ees – võlausaldajad ei saa oma nõudeid sisse nõuda, peatatakse vara realiseerimine, viivised, leppetrahvid jne. Sisuliselt saab ettevõte vabalt edasi toimetada, samal ajal kui võlausaldajad peavad ootama saneerimismenetluse tulemusi.

Nõustajatele sisulisem roll

Kuigi seaduse mõtte kohaselt peaks selgus saneerimise perspektiivikuse osas saabuma üsna ruttu, siis tegelikkuses võib saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise asjus otsuseni jõudmine võtta ka mitu aastat. Kogu selle aja, kui kohus asja menetleb, on ettevõttel saneerimismenetluse algatamisega kaasnev kaitse ehk võlausaldajad ettevõtte suhtes midagi teha ei saa. Kui ettevõttel on siirad kavatsused saneerida ja seeläbi ka võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis on selline kaitse igati õigustatud. Kui aga kavatsused on pahatahtlikud, loob see soodsa pinnase erinevateks kuritarvitusteks. Kuidas seda vältida?

Esiteks peaksid saneerimisnõustajad võtma saneerimismenetlustes sisulisema rolli. Seadus võimaldab nõustajatel olla ettevõtte igapäevaste toimetuste juures, sh hinnata jooksvalt maksevõimet, majanduslikku olukorda jms. Vaatamata sellele tundub praktikas piirduvat saneerimisnõustaja roll sellega, et aidatakse ettevõtet kava koostamisel ja antakse kavale oma hinnang. Info selle kohta, kes, kuidas ja mida ettevõttes pärast saneerimismenetluse algatamist toimetab, ei paista kas saneerimisnõustajateni jõudvat või puudub neil endal piisav huvi, et seda kontrollida.

Olukorrad, kus töötajatele jäävad palgad maksmata, võõrandatakse mingeid varasid jms, peaksid kõik olema saneerimisnõustajale, ning seeläbi ka kohtule, teada, et kohus saaks hinnata, kas on alust menetluse lõpetamiseks. Samuti peaksid võlausaldajatel olema laiemad võimalused sellist infot ise saada ja vajadusel kohtule edastada. Saneerimisnõustajate aktiivsem roll ei võimalda küll lõpuni igasuguseid võimalikke kuritarvitusi ära hoida, kuid vähemalt aitaks sellistes olukordades tuua menetlusele kiirema lõpu.

Saneerimisnõustaja rolliga kaasneb ka saneerimisnõustaja vastutuse küsimus. Nõustaja vastutab üksnes süülise rikkumisega ettevõtjale tekitatud kahju eest, kuid võlausaldajate kahjude puhul otsene regulatsioon puudub. Selleks, et nõustaja oma ülesandeid aktiivsemalt täidaks, peaks nõustaja vastutus olema oluliselt detailsemalt reguleeritud ja tõsisem. Samuti peaks olema võimalus vähendada kohustuste rikkumise korral nõustaja tasu või jätta nõustaja tasust hoopis ilma.

Eksperdid tuleb kaasata varem

Teiseks tuleks kaaluda saneerimismenetlusse ekspertide kaasamist juba saneerimiskava koostamisel. Kehtiv seadus võimaldab kohtul saneerimiskava hindamiseks teatud tingimustel määrata eksperdid, kui kava jääb kinnitamata. Tegelikkuses võiks ekspertide määramisest olla abi aga juba varasemalt ehk saneerimiskava koostamisel. Nii võiks seadusesse lisada kohustuse, et kohtu määratud eksperdid peavad kavale andma hinnangu juba selleks ajaks, kui see esitatakse võlausaldajatele vastu võtmiseks. Ettevõttele teeks see küll saneerimise kulukamaks, kuid võlausaldajatele ja kohtule annaks see kava perspektiivi osas suurema kindluse. Samuti saaks sellisel juhul juba saneerimismenetluse algatamisest maksimaalselt kahe kuu jooksul (kohus võib anda kava kinnitamiseks esitamiseks kuni 60 päeva) selgeks, kas ettevõte on saneerimiskõlbulik või mitte. Eelnev aitaks jällegi kaasa sellele, et pahatahtlikud saneerimised saaksid kiirema lõpu.

Edukate saneerimiste arv Eestis on kahjuks väga väike. Põhjuseid selleks on mitu, kuid kindlasti on üheks põhjuseks saneerimismenetluse maine, mis tulenevalt arvukatest pahatahtlikest saneerimistest on halb. Kahjuks kehtib pigem arusaam, et saneeritakse selleks, et võlausaldajatel nahk üle kõrvade tõmmata, kui selleks, et päriselt ettevõtet päästa. Loodetavasti leitakse võimalus tekkinud olukordadest õppida ja luua tulevikus soodsam pinnas päris saneerimiste jaoks.