Artikkel ilmus 14. oktoober 2025 Äripäeva Personaliuudistes
Kui töötaja kasutab isiklikku sõiduautot tööalaste sõitude tegemiseks, saab tööandja selle eest töötajale hüvitist maksta maksuvabalt, selgitab advokaadibüroo Cobalt advokaat Kerstin Tang. Mida aga võtta isikliku sõiduauto hüvitise puhul aluseks töösõitude kilometraaži arvestamisel?
Makstav hüvitis sisaldab kõiki isikliku sõiduauto tavapärase kasutamisega seotud kulutusi, sh kulutusi kütusele, remondile, hooldusele, kindlustusele jmt.
Maksuvabalt saab ametnikule, töötajale või ettevõtte juhtorgani liikmele isikliku sõiduautoga tehtud töösõite hüvitada kuni 50 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 550 eurot ühes kalendrikuus tehtud sõitude eest (tulumaksuseaduse (TuMS) §13 lõige 3 punkt 2). Tööandja võib töösõite hüvitada ka madalama kilomeetri hinnaga, näiteks 35 senti kilomeetri kohta, kuid maksuvabalt saab ta seda teha üksnes mõlema piirmäära ulatuses. Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks, mis maksustatakse nii sotsiaalmaksu kui tulumaksuga (TuMS 48 lg 4 p 5).
Isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord on esitatud vabariigi valitsuse 2006. aasta 14.07 määruses nr 164. Määruse kohaselt on maksuvaba hüvitist võimalik maksta ainult siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. Sõidupäevik peab määruse §4 järgi sisaldama:
- sõiduauto kasutaja (töötaja) andmeid;
- sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid;
- läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral (st läbitud vahemaa) ning sõidu kuupäeva ja eesmärki (nt kliendikohtumine, kauba transport) iga sõidu korral.
Sõidupäeviku pidamise vorm, kas näiteks paberil või elektrooniline (nt Excelis), ei oma tähtsust. Oluline on, et sõidupäevik sisaldaks eelnimetatud andmeid.
Kuludokumendi olemasolu ei ole maksuvaba hüvitise maksmiseks vajalik, kuna maksuvaba piirmäär ei ole seotud tegelike kuludega (tegemist on kilometraažipõhise hüvitisega). Samuti ei ole vahet, kuidas tööandja hüvitist välja maksab – kas tasub töötajale sularahas või kannab töötaja pangakontole (maksu- ja tolliameti juhendmaterjal „Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis“).
Praktikas võib tööandjal olla huvi hinnata sõidupäevikusse märgitud töösõitude otstarbekust ja eesmärgipärasust. Kütusekulu kompenseerimisel on üheks kontrollitavaks näitajaks töösõidu raames läbitud kilomeetrite arv. Kui töötaja kasutab sihtkohta jõudmiseks Wazeʼi rakendust, kuid tööandja lähtub töösõidu kilometraaži kontrollimisel Google Mapsist, võib tööandja jõuda erinevale tulemusele.
Teatavasti on Google Maps kaardirakendus satelliidipõhine ja näitab sihtkohta jõudmiseks lühimat teekonda. Seevastu Wazeʼi rakendus ei sea esikohale kilometraaži ja valib ajaliselt kõige optimaalsema teekonna, arvestades ka liikluses sel ajal kehtivaid tingimusi (ummikud, avarii, teetööd vms).
Ühes ringkonnakohtu ette jõudnud kaasuses oligi tööandja kontrollinud töötaja sõidupäevikusse märgitud andmete õigsust ning üheks vaidlusküsimuseks oli muuhulgas see, milline mobiilirakendus on teekonna pikkuse määratlemisel usaldusväärne. Viidatud lahendis kohus selle küsimuse osas seisukohta ei võtnud.
Seadus, määrus ega kohtupraktika ei täpsusta, kuidas tuleb töösõiduna läbitud kilometraaži üle arvestust pidada. Sõidupäevikusse tuleb märkida üksnes läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral (st läbitud vahemaa) ning sõidu kuupäeva ja eesmärki (nt kliendikohtumine, kauba transport) iga sõidu korral.
Seega on töösuhte poolte endi otsustada, kuidas töösõitude kilometraaži kontrollitakse, sealhulgas kas ja mis rakendusi võib selleks kasutada. Lähtuda tuleks mõistlikkuse põhimõttest, arvestades vastastikkuseid huve.
Samuti pole põhjust eelistada üht rakendust teisele (nt Google Maps Wazeʼi asemel), kuna rakendused võivad arvestada ka ajalist aspekti, mistõttu kilometraaž punktist A punkti B ei pruugi esikohal olla. Seadus ei nõua, et iga töösõidu raames peab töötaja valima sihtkohta jõudmiseks lühema tee.
