Artikkel ilmus 12. aprillil 2026 Delfi Ärilehes.
Sõdade tõttu kallinevad kütus, transport ja toorained, mis omakorda tõstab nii reisipakettide kui ka ehitusprojektide hindu. Reisifirmad on pidanud kütusehinna tõusu tõttu lisama pakettreisidele kütuse lisatasusid, kuid seadus seab hinnatõusule ranged tingimused ja teavitamiskohustused. Tarbijal võib teatud juhtudel olla õigus lepingust taganeda, kui hind tõuseb oluliselt, kuid kindlustus ei kata üldjuhul sõja või selle mõjudega seotud kulusid, kuigi praktikas esineb tõlgenduserinevusi näiteks erandlike juhtumite, nagu eksinud drooni tekitatud kahju puhul.
Ehitus- ja kinnisvarasektoris tekitab materjalide ja kütuse hinnatõus vaidlusi fikseeritud hinnaga lepingute puhul. Advokaadibüroo COBALT ehituse ja kinnisvara ärivaldkonna kaasjuht ja vandeadvokaat Tavo Tiits selgitab, et tavatarbijaga sõlmitud ehituslepingutes on üldjuhul eeldus, et kokkulepitud hind on siduv ning hinnariski kannab töövõtja, mis tähendab, et klient saab reeglina nõuda töö tegemist kokkulepitud hinnaga.
Samas on ettevõtjal äärmuslikel puhkudel varuks võlaõigusseaduse (VÕS) paragrahv 97. „Kui Lähis-Ida sündmused toovad ehitusfirmale otseselt kaasa lepingu täitmise kulude olulise suurenemise, siis võib ehitusfirmal olla õigus nõuda lepingu hinna muutmist. Sellise nõude esitamiseks peavad siiski olema täidetud ka mitmed muud olulised lisatingimused, mistõttu pigem on tegemist erandliku nõudega,“ lisab ta. Kui muutmine pole võimalik ja tagajärjed on äärmiselt ebamõistlikud, võib ehitusfirmal tekkida õigus hoopis lepingust taganeda.
Kes maksab kinni suurte riigihangete kallinemise?
Lähis-Ida konflikt ja nafta kallinemine lööb valusalt suurte taristuobjektide ja teedeehitajate rahakotti, kus asfaldi peamise sideaine bituumeni hind on teinud järsu hüppe. Kui tavatarbija ja koduehitaja kaitseks on selged reeglid, siis mis saab suurtest, ehk isegi kümnetesse miljonitesse ulatuvatest ehituslepingutest ja riigihangetest?
Tiits selgitab, et Lähis-Ida sõjaline konflikt võib hoonete ja taristu ehitajad seada keerulisse olukorda, kus ehituslepingute täitmine muutub oluliselt kulukamaks või lausa kahjumlikuks. Kuigi lahendus oleks lepingutasu suurendamine, on praktikas selliste muudatuste rakendamine keeruline.
„Esmalt tuleb silmas pidada, et ehituslepingud sõlmitakse üldjuhul siduva eelarvega. Ehituslepingutele on omane, et töövõtja kannab nii töö teostatavuse kui ka rentaabluse riski. Samuti peab ehitaja juba eelarve koostamisel arvestama kõikide ettenähtavate riskidega, sh teatud hinnakõikumistega,“ selgitab Tiits. Sellisel juhul on lepingutasu suurendamine reeglina võimalik vaid poolte kokkuleppel, mis eeldab vastastikust mõistvat suhtumist.
Mittesiduva eelarve puhul on ehitajal võimalik nõuda tasu suuruse muutmist eeskätt juhul, kui eelarve olulise ületamise põhjustas ettenägematu asjaolu (näiteks sõjaline konflikt, toorme defitsiit), mida ka hoolsal töövõtjal polnud võimalik ette näha.
Riigi rahakoti puhul on aga mängureeglid karmimad. „Lisaks tuleb meeles pidada, kui tegemist on riigihanke tulemusel sõlmitud ehituslepinguga, piirab lepingu maksumuse muutmise võimalusi oluliselt ka riigihangete seadus,“ rõhutab Tiits.
Sõltumata eelarve siduvusest jääb ehitajale teatud puhkudeks võlaõigusseaduse (§ 97 lg 1) näol õlekõrs. Seadus näeb ette, et lepingu muutmist on õigus nõuda juhul, kui pärast lepingu sõlmimist ilmnevad ettenägematud asjaolud, mis suurendavad ehitaja kulusid oluliselt. Teisisõnu peab lepingust tulenevate kohustuste tasakaal olema äärmiselt paigast ära. „Sellise nõude esitamist tuleks seega juhtumipõhiselt põhjalikult hinnata, et mitte laskuda tellijaga tarbetutesse vaidlustesse,“ hoiatab Tiits ehitajaid kergekäeliste nõuete eest.
