Artikkel ilmus 13. juulil 2026 Äripäevas.
Varaplaneerimise vaates on erasihtasutuse loomise plaan üks olulisemaid ja tervitatavamaid arenguid üle pika aja, kirjutab advokaadibüroo Cobalt vandeadvokaat ja privaatklientide valdkonna kaasjuht Kadri Michelson.
Eesti õiguses on seni olnud üks märgatav tühimik. Peredel ja ettevõtjatel, kes tahavad oma vara läbimõeldult hoida, kaitsta ja põlvkondade üleselt planeerida, ei ole olnud kodumaist instrumenti, mis täidaks sama rolli nagu välismaal laialdaselt kasutatav trust.
Kasutada on saanud testamenti, kinget, äriühingu osaluste struktureerimist või mõnel juhul sihtasutust ja mittetulundusühingut. Need lahendused võivad olla vajalikud, kuid need ei ole loodud perekonna vara aastakümnete pikkuseks terviklikuks haldamiseks. Seetõttu on praktikas sageli vaadatud välisriikide poole.
Nüüd on suurema äriseadustiku muudatuste paketi sees kavandatud uus juriidiline vorm, milleks on erasihtasutus. Sisuliselt oleks see Eesti oma alternatiiv välismaisele trustile. Planeeritav muudatus on jäänud avalikus arutelus üsna märkamatuks, kuid varaplaneerimise vaates on tegemist ühe olulisema ja väga tervitatava arenguga üle pika aja.
Seletuskirja kohaselt on erasihtasutuse loomise eesmärk lisaks õigusraamistiku ajakohastamisele tugevdada Eesti positsiooni piirkondliku varahalduskeskkonnana ja hoida kapitali kodumaal. Eestis loodav madalate kulude ja selge õigusraamiga eraõiguslik sihtasutus looks võrdsemad võimalused perekondliku vara kaitseks, põlvkondade üleseks varaplaneerimiseks ja haavatavate pereliikmete ülalpidamise korraldamiseks.
Miks on kodumaist lahendust vaja
Praktikas kordub üks ja sama muster. Klient soovib oma vara kaitsta, tegeleda süsteemselt vara investeerimise ja paigutamisega ning tagada, et vara teeniks perekonda ka järgmistes põlvkondades, lisades sinna juurde enda „reeglid ja käekirja“. Kui sobivat Eesti lahendust ei ole, kaalutakse struktuuri loomist mõnes tuntud trustiriigis, näiteks Liechtensteinis, Maltal või Jerseys. Mõni on selle sammu juba teinud.
Põhjus ei ole selles, et Eesti ettevõtja või pere tahaks oma raha tingimata Eestist välja viia. Põhjus on lihtsam, seni ei ole meil olnud piisavalt paindlikku ja usaldusväärset õiguslikku tööriista. Kavandatav erasihtasutus täidaks just selle lünga.
Iga välismaale loodud struktuur tähendab samal ajal kapitali ja teenustasude väljavoolu. Tasud usaldusisikule, juhatusele, juristidele, audiitoritele ja raamatupidajatele makstakse sageli aastakümneid. Need kulud võivad ulatuda kümnetesse tuhandetesse eurodesse nii asutamisel kui ka iga-aastasel ülalpidamisel. See raha võiks töötada Eesti majanduses ning toetada siinset õigus-, finants- ja nõustamisturgu.
Oluline on ka kättesaadavus. Välismaise trusti loomine muutub majanduslikult mõistlikuks tavaliselt alles suure varamahu korral, sageli minimaalselt paari miljoni euro juures. Kodumaine ja madalamate kuludega lahendus tooks sisulise varaplaneerimise lähemale ka tavapärasele ettevõtjale.
Kuidas erasihtasutus töötaks
Eelnõu järgi oleks erasihtasutus erahuvides asutatud sihtasutus, mille ülesanne on hoida, hallata või koguda vara põhikirjas nimetatud soodustatud isikute huvides. See ei oleks äri ajamise vorm. Erasihtasutusel puuduks muu majandustegevus ning selle roll oleks vara passiivne haldamine. Praegusel kujul on eelnõuga reguleerimata maksustamise küsimus ja ilma täiendusteta maksuregulatsioonidesse võib kaasneda erasihtasutuse tegevusega topeltmaksustamine. Samas, arvestades erasihtasutuse institutsiooni loomise eesmärke, muuhulgas tugevdada Eesti positsiooni piirkondliku varahalduskeskkonnana, siis tõenäoliselt vajalikud muudatused maksuseadustes siiski ka kehtestatakse, kuna vastasel juhul muutuks erasihtasutus ebaotstarbekaks.
See tähendab, et erasihtasutus võiks investeerida väärtpaberitesse, hoida äriühingute osalusi, anda laene, teha kinnisvaratehinguid ning teenida dividendi-, üüri- või intressitulu. Keelatud oleks aga aktiivne majandustegevus, näiteks kaupade või teenuste tootmine, müük või vahendamine. Audiitor kontrolliks igal aastal, et erasihtasutus ei tegeleks keelatud tegevusega. See on oluline kaitsekiht.
Juhtimismudel on kavandatud paindlikuks. Erinevalt tavapärasest sihtasutusest ei peaks erasihtasutusel tingimata olema nõukogu, sest kaheastmeline juhtimine oleks paljudel juhtudel liiga kulukas ja jäik. Juhatuse liikmeid saaks põhikirja alusel valida ka tähtajatult.
Sellise lahenduse praktiline väärtus tuleb kõige selgemalt välja elulistes olukordades. Näiteks pere, kes tahab hoida talu või maakodu mitmele põlvkonnale, võib kaasomandi asemel anda vara erasihtasutuse haldamisele. Nii ei teki olukorda, kus ühe pärija rahavajadus või erimeelsus viib kogu vara sundmüüki. Samal ajal saab põhikirjaga määrata, kellel on vara kasutamise õigus ja milliste vahenditega seda ülal peetakse.
Teine tavaline näide on lapsele vara üleandmine tingimustega. Vanem võib soovida, et laps saaks raha kasutada alles teatud vanuses, pärast hariduse omandamist või mõne muu elusündmuse saabumisel. See ei ole umbusaldus lapse vastu, vaid viis kaitsta teda liiga varaste ja ebaküpsete otsuste eest. Samamoodi võib erasihtasutus sobida erivajadusega pereliikme pikaajaliseks ülalpidamiseks, kus hooldus ja vara kasutamine peavad olema tagatud aastakümneteks.
Privaatsus ei ole varjamine
Erasihtasutuse üks tundlikumaid küsimusi on privaatsus. Avalik huvi ja läbipaistvus on olulised, kuid kogu ühiskond ei pea nägema ühe perekonna vara korraldamise üksikasju. Perekondlik varaplaneerimine puudutab eraelu tuuma. Selle käsitlemine ei pea olema igaühele registrist nähtav.
Seletuskirja järgi säilitataks erasihtasutuse dokumendid, sealhulgas põhikiri, asutamisotsus ja majandusaasta aruanne, registritoimikus, mitte avalikus toimikus. Nendega saaks tutvuda juriidiline isik ise, pädev riigiasutus ning isik, kelle õigustatud huvi on notar tuvastanud. Samas jääksid asutajate ja juhatuse liikmete andmed avalikuks. Erasihtasutus ei oleks seega varjatud struktuur, vaid piiratud nähtavusega õiguslik lahendus.
Kriitika keskmes on paratamatult väärkasutuse risk. Vara peitmine, võlausaldajate kahjustamine või läbipaistvuse vähendamine. Seda riski ei saa eitada. Kuid võimalus, et mõnda õiguslikku instrumenti saab kuritarvitada, ei ole iseenesest põhjus seda loomata jätta. Küsimus on kaitsemehhanismides.
Need mehhanismid on eelnõus olemas, ette on nähtud kohustuslik audiitorkontroll, rahapesu tõkestamise reeglite kohaldumine ning kohtu võimalus algatada oluliste rikkumiste korral sundlõpetamine. Lisaks ei ole erahuvides sihtasutused Euroopa õigusruumis midagi erakordset. Austria, Liechtenstein, Malta ja Holland on näited riikidest, kus selliseid lahendusi on kasutatud. Hiljuti on sarnase trusti-laadse institutsiooni kasutusele võtnud ka Poola.
Erasihtasutus ei ole nišitööriist ainult ülirikastele. See on võimalus hoida kapital, oskusteave ja teenustasud Eestis ning anda peredele ja ettevõtjatele mõistlik kodumaine varaplaneerimise lahendus. Selle asemel et saata pere vara ja sellega seotud raha välismaale, võiks Eesti luua põhjuse jätta see koju. See oleks hea uudis nii peredele kui ka Eesti majandusele.
