Elo Tamm kommenteerib konkurentsi haldustrahvide eelnõu

Artikkel „Konkurentsiamet võtab uue seadusega pahalased ette: firmad peavad hakkama ise endale auku kaevama“ avaldati 16.mail Äripäevas.

Konkurentsiamet saab uuteks tööriistadeks karmimad karistused ja kiirema menetlemisviisi, kus enda süüdi mõistmisele peavad kaasa aitama ettevõjad ise. Kui konkurentsiameti juht on seaduseelnõuga rahul, siis kriitikud on mures ja ennustavad kohtuuste kulutamist.

Justiitsministeeriumi värske eelnõu abil loodab konkurentsiamet saada tuge paremaks järelevalveks. Ameti juht Evelin Pärn-Lee ütles Äripäevale, et paanika, mis on puhkenud ettevõtjate põhiõiguste rikkumise ümber, ei päde. Muutust on vaja, sest senine õiguskord ei võimaldanud piisavalt hästi tagada järelevalvet võimalike kartellide või monopolide jõuvõtete üle, ütles Pärn-Lee. Advokaadibüroo Cobalt partneri Elo Tamme hinnangul aga mindi haukama liiga suurt tükki ja tehti sellega kogu seadusemuudatus mõttetuks. Pealegi on uus süsteem tema sõnul vastuolus Eesti õiguspraktikaga.

“Me pole karistussalk”

“Konkurentsiameti eesmärk ei ole trahvida ja me ei ole karistussalk. Eesmärk on lihtne: et turud oleks avatud ja hinnad õiglased,” rahustab Evelin Pärn-Lee. Justiitsministeeriumi eelnõuga üle võetav direktiiv laseb seda tema sõnul teha paremini kui senine kord, kus valida oli 3-4 menetlusliigi vahel. Uus kord annab ühe haldustrahvimenetluse ja see loob selgust. “Menetluste paljusus lõi segase olukorra ja sogases vees kalu püüda pole hea. Eelnõu toob menetlusselguse. Kui konkurentsiamet hoolitseb selle eest, et mänguväli oleks kõigile turuosalistele võimalikult ühtlane, siis oleks ka hea, kui Euroopa konkurentsiametitel oleks ühtlane mänguväli, sarnane viis järelevalve teostamiseks,” räägib ta. Eelnõu pakutud viis, mis toob kaasa suuremad trahvid ja ettevõtetele kohustuse konkurentsiameti menetlusega koostööd teha, on efektiivsem ja tõhusam viis konkurentsirikkumiste menetlemiseks ja vajadusel ka ettevõtete vastutuselevõtuks. “Meie väga tervitame seda uut eelnõu,” lisab ta. Miks siis senised menetlused ei aidanud piisavalt konkurentsirikkumisi tabada? Pärn-Lee selgituste järgi oli kriminaalmenetlus liiga jäik, seal on riigi tõendamiskohustus väga kõrge ja õigusega, aga konkurentsirikkumiste pidamine kriminaalkuriteoks ise ei ole kuigi mõttekas. “Ei tea, kes see oli, kes need paragrahvid kunagi karistusseadustikku kirjutas, aga seal on mõjud ikka täiesti hindamata. Järelevalve mõte ei ole see, et saaks teha üüratult kõva sanktsiooni ja pahalase siis vangi panna,” on ta kriitiline. Väärteomenetluse korras on aga olnud tema sõnul midagi keeruline tõendada juba seetõttu, et seal on aegumistähtaeg liiga lühike: teo toimepanekust kuni jõustunud otsuseni võib minna maksimaalselt kolm aastat. “See on hea menetlusviis punase tulega üle tee mineku väljaselgitamiseks või kui baaris mängib öösel muusika liiga kõvasti, konkurentsi järelevalveks ei sobi see.”
Lühike menetlusaeg pluss madalad trahvid loovad Pärn-Lee sõnul olukorra, kus ettevõttes võib vabalt tekkida mõte riske kaaluda. Ta toob piirnevalt alalt näite, kui ettevõttel on kohustus teavitada ettevõtete koondumisest, aga tekib kahtlus, kas konkurentsiamet laseks sel sündida, siis on ühel pool 400 000 euro suurune trahv, juhul kui üldse midagi uurima hakatakse. Teisel pool aga võimalus äkki turult miljoneid teenida. Sellist olukorda tuleks iga hinna eest vältida ja tagada see, kus reeglite järgimine on lihtsam ning viimaks ka odavam kui nende rikkumine.

Ärge visake väärteomenetlust üle parda

Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega on kiire, terendab trahv, aga Elo Tamme sõnul on probleemi põhjus võib-olla selles, et Eesti tahtis kogu süsteemi ümber ehitada, kuigi oleks saanud ka lihtsamalt. “Võib-olla on konkurentsiamet alamehitatud, direktiiviga soovitatakse ka järelevalvele rohkem ressursse juurde anda.”
Väärteomenetluse laiendamist on soovitanud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond ning nende neutraalsuses pole tema sõnul ju põhjust kahelda. “Kui väärteomenetluses on vaja muuta mingeid põhimõtteid, teha seda tõhusamaks, siis oleks see üks lahendus. Aga mitte nii, et kui väärteomenetluses on paar probleemi, siis viskame selle kõrvale ja loome täiesti uue haldustrahvi probleemi,” ütles ta.
Probleemi raskuspunkt on Tamme sõnul endiselt selles, et ettevõtetele pannakse kohustus ise endale auku kaevata: kohustus teha järelevalvega koostööd. Võrreldes varasemate sarnaste eelnõude kohta kostunud kriitikaga ei ole justiitsministeerium praktiliselt muudatusi teinud, “Kõige põhimõttelisemates küsimustes, kus Tartu Ülikooli õigusteaduskond ja õiguskantsler on kõige neutraalsemad osapooled neis asjus, ei ole nende ettepanekuid arvestatud,” ütleb ta. Nii ülikooli esindajad kui õiguskantsler ütlesid ministeeriumis arvestamata jäetud tagasisides, et lihtsustatud haldustrahvi menetluse juures on vale see, et kuna sellega kaasneb väga suur karistus, siis ei saa sundida menetlusalast isikut sellele kaasa aitama. Riigikohuski on otsustanud, et karistuslikus menetluses, mille lõpplahendus on võrreldav kriminaalkaristusega, ei saa sellist kaasa aitamise kohustust olla. Trahv, mis ulatub 10%ni ettevõtte rahvusvahelisest käibest, aga on võrreldav kriminaalkaristusega.
Praeguse eelnõu järgi esitab konkurentsiamet teabenõude, millele peab vastama, kõik nõutud andmed esitama, ja kui seda ei tehta, siis saab konkurentsiamet teha juba menetlusliku trahvi. Selline kord ongi praktiliselt võrdne enesesüüstamisega. “Loomulikult, kartelle ja monopole, konkurentsiõiguse selget rikkumist, seda peab olema võimalik menetleda ja trahvida, juhul kui selge rikkumine on olemas. Sisukas menetlus peaks olema see tee, kuidas jõuda rikkumiste tabamiseni, konkurentsiamet peab seda uurima, koguma tõendeid ja kui rikkumine on tuvastatud, siis saab karistada. Mitte panema ettevõtjatele tõendamise koormuse,“ ütleb Tamm.

“Ausal ettevõtjal ei pea hirmu olema”

Evelin Pärn-Lee selles olukorras enesesüüstamise probleemi ei näe, sest vahet peaks tegema sellel, kas süü peaks siis omaks võtma füüsiline isik või äriühing, need on kaks eri asja. Jah, mõnel juhul on ettevõttel kohustus infot jagada, aga näiteks maksuameti uurimise puhul on olukord sarnane. “Aus ja läbipaistev ettevõte ei peaks sellise olukorra pärast muretsema,” ütleb ta. Pärn-Lee toob ka näite hiljutisest juhtumist Taanis, kus prokuratuur alustas menetluse elektriturul manipuleerimise kahtlustusega. Ka selliseid menetlusi on võimalik teha ainult siis, kui ettevõtjatelt on võimalik infot saada, selle jaoks ongi vajalik kaasaaitamiskohustus. Elo Tamme sõnul selline selgitus Eesti õigusruumis ei päde. Jah, paljudes Euroopa riikides on juriidiliste isikute kaitse kohtu ees madalam. Ta viitab 2011. aastal KPK Teedeehituse kohtulahendile, kus riigikohus jõudis just sellisele järeldusele, et Eestis kehtib mittesüüstamise printsiip ka ettevõtetele. Sama ütleb tema sõnul ka õiguskantsler. Nii et kui Euroopas on see aktsepteeritud, siis ei tähenda see, et samamoodi peaks minema Eestis. Nii ennustabki ta, et sellise menetluse kasutuselevõtt ei tule Eestis lihtsalt. Kui seadus sellisel kujul vastu võetakse, siis siis saavad ettevõtjad hakata vaidlustama kõiki konkurentsiameti menetluslikke tegevusi, jätta teabenõudele vastamata ja vaielda menetlusliku trahvi põhiseaduslikkuse üle. Uue seaduse vastuvõtmisega ju KPK Teedeehituse kohtuasja ümber ei vaadata, see otsus tugines põhiseadusel. “Võimalik, et eelnõu eesmärki ei saavutataks, sest konkurentsiameti jaoks ei muutuks konkurentsirikkumiste menetlemine lihtsamaks,” rõhutab Tamm.
Pärn-Lee seevastu soovitab ka advokaatidel olla sel teemal vähem konservatiivne, seista ettevõtluse ja ettevõtjate eest laiemalt, püüelda konkurentsirikkumistest vaba keskkonna poole.

Justiitsministeeriumist esmaspäeval taas kooskõlastusringile saadetud eelnõu seaduseks saamisel loodetakse selle jõustumiseni jõuda 1. juunil 2024.