Merle Veeroos: lepitus on eriti sobiv varalise sisuga vaidluste puhul

Riigikohtu esimees Villu Kõve tõi hiljutises kommentaaris välja kohtusüsteemi suurimad probleemid: menetlusajad kohtutes on pikenenud, kohtute jõudlus on kahanemas ja kohtute usaldusväärsus langustrendis. Samal ajal on riigi rahaline panus kohtusüsteemi finantseerimisse pidevalt tõusnud.

Kohtusse pöördumisel tsiviilasjades on tihti raske prognoosida selle edukuse tõenäosust, sellele kuluvat aega ja tehtavaid kulusid. Riigikohtu esimees nentis, et kohtuväline lepitusmenetlus kohtumenetluse mõistliku alternatiivina ei ole tõhusalt käivitunud ning nimetas kohtusüsteemi probleemide ühe lahendusena just kohtuväliste lepitusmenetluste tõhusat rakendamist.

Kohtuadvokaadid näevad oma töös igapäevaselt neid kohtumenetluse murekohti, kuid kohtureformi aruteludes ei ole seni kohtuväliste lepitusmenetluste tõhusamat rakendamist käsitletud.

Kohtuvälise lepituse roll on seni olnud marginaalne. Toimib see praktiliselt vaid perevaidlustes riikliku perelepitussüsteemi kaudu ja kindlustusvaidlustes selleks loodud lepitusorganites. Seejuures kindlustuse lepitusorganite 2024. aasta aruande kohaselt lõppes 378-st lõpuni viidud lepitusest tervelt 226 kokkuleppega. Seega ei jõudnud need 226 kindlustusvaidlust kohtusse, vaid vaidlevad pooled leidsid ise koos lepitaja abiga sobiva lahenduse.

See annab indikatsiooni, kui suur potentsiaal on hästi toimival ja kvaliteetsel lepitusel tsiviilvaidluste lahendamiseks. Teisalt oleks hästi toimiv kohtuväline vaidluste lahendamine ilmselt kõige tõhusam meede tsiviilasjades kohtu koormuse leevendamiseks.

Mis on lepitus ja selle eelised?

Lepitusseaduse termin “lepitus” on tähenduselt veidi eksitav, sest protsessi eesmärk ei ole mitte “ära leppimine”, vaid “kokkuleppe sõlmimine”. Lepituse vähese kõlapinna taga võib olla osalt ka terminist jääv mulje, nagu tähendaks see mingit peale surutud ära leppimist. Tegelikkuses on see vabatahtlik tegevus kokkuleppe saavutamise nimel.

Pooled võivad pöörduda lepitaja poole peaaegu igat liiki tsiviilvaidluste lahendamiseks. Seda võib teha nii enne kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal. Lepitaja poole võib pöörduda ka vaid üks pooltest, misjärel selgitab lepitaja välja teise poole valmisoleku lepituses osaleda. Lepitaja peab olema sõltumatu ja erapooletu ning pooled võivad valida selleks ise sobiva isiku, keda nad peavad usaldusväärseks ja pädevaks. Näiteks võivad lepitajaks olla vandeadvokaadid ja notarid.

Lepitusmenetlus on konfidentsiaalne. Lepitaja selgitab pooltele lepitusmenetluse olemust ja käiku, kuulab pooled ära ning toetab ja vahendab nende suhtlust, et aidata neil leida vaidlusele lahendus. Lepitaja võib teha ka omapoolseid lahendusettepanekuid, kuid need ei ole pooltele kohustuslikud. Lepitusmenetlus on vähem formaalne ning pooled saavad menetluse käiku ise kujundada.

Kui pooled jõuavad kokkuleppele, aitab lepitaja selle vormistada. Kui pooled kokkuleppele ei jõua, siis lepitusmenetlus lõpeb. Pooled võivad menetluse ka igal ajal katkestada.

Saavutatud kokkuleppe võivad pooled paluda kohtul tunnistada täidetavaks ehk anda kokkuleppele kohtulahendiga võrdse toime, nii et selle saab vabatahtliku täitmata jätmise korral anda täitmiseks kohtutäiturile.

Seega on lepitus oluliselt kiirem ja odavam vaidluse lahendamise viis kui kohtumenetlus. Lepituse tulemuse määravad pooled ise ning kokkuleppe saavutamisel sobib lahendus mõlemale poolele -erinevalt kohtumenetlusest, kus lahenduse otsustab kõrvaline isik (kohus) ja see ei pruugi rahuldada kumbagi poolt.

Lepituse konfidentsiaalsus aitab vältida vaidlusest tuleneda võivat mainekahju, samas kui kohtumenetlus on reeglina avalik. Lepitus ei kahjusta poolte suhteid ja võimaldab vajadusel suhete jätkumist, samas kui kohtumenetluses võib aastatepikkune terav vastasseis kahjustada suhteid pöördumatult.

Kuna lepituse tulemusel saavutatud kokkuleppe sõlmivad pooled vabatahtlikult ja n-ö rahumeelselt, siis neid kokkuleppeid ka suurema tõenäosusega täidetakse. Kohtulahendeid ei pruugita nii meelsasti vabatahtlikult täita.

Lepitaja osavõtul on läbirääkimised tihti tulemuslikumad. Lepitaja aitab pooltel läbirääkimisi alustada, kui kumbki pool seda teha ei taha (ja sageli ei taha). Kui aga pooled on läbirääkimisi alustanud, saab lepitaja motiveerida neid tulemuseni jõudma.

Seejuures on lepitus sisuliselt riskivaba, midagi ei juhtu, kui see ebaõnnestub. Pooltel säilib õigus pöörduda kohtusse ning nõuete aegumistähtajad on lepitusmenetluse ajaks peatunud.

Seega ei näi olevat mingit põhjust, miks mitte lepitust enne kohtumenetlust või ka pärast kohtusse jõudmist vähemalt proovida.

Kus ja millal on lepitus sobiv?

Lepitus on eriti sobiv varalise sisuga vaidluste lahendamiseks, eelkõige selliste, kus poolte suhted peavad jätkuma ka pärast vaidlust, näiteks naabrivaidlused (korteriomanike ja kaasomanike vaidlused, juurdepääsude määramised jm kinnisvaravaidlused), aga ka pärimisvaidlused ja abieluvara vaidlused. Samuti oleks lepitusmenetlus mõistlik kohtuid üha enam koormavate laimuvaidluste ja au teotamise asjade lahendamiseks.

Aga ka ärivaidluste lahendamisel on lepitusel eelised, mille tõttu peaks see olema ettevõtjate huvidele rohkem vastav kui kohtumenetlus: kiirus (keerukate ja mahukate vaidluste puhul ulatub säästetud aeg aastatesse), madalamad kulud, konfidentsiaalsus, võimalus suhteid hoida (nt kestvuslepingute puhul) ja lahenduste paindlikkus koos võimalusega arvestada poolte laiemaid huve (sh on praktikas leitud vana probleemi lahendamise raames hoopis uusi ärivõimalusi, nt üks pool omandab teise vms).

Kohtumenetlus seevastu ettevõtjate huvidele enamasti ei vasta, kuna on aeglane, kallis, reeglina avalik, rikub tõenäolisemalt suhted ja tegeleb ning lahendab kitsalt mineviku probleemi.

Mida saame lepituse edendamiseks kohe teha?

Euroopa riigid on rakendanud lepituse edendamiseks väga erinevaid meetmeid alates “pehmematest” meetmetest nagu ühiskonna teadlikkuse suurendamine ja majanduslikud stiimulid lepituse kasutamiseks kuni teatud liiki vaidlustes kohtueelse lepituse kohustuslikuks muutmiseni.

Väliskirjanduse andmetel näitavad uuringud, et paremaid tulemusi lepituse osakaalu suurendamisel annavad just pooli kohustavad meetmed, näiteks kasvõi kohustus osaleda enne kohtuvaidlust ühel infokoosolekul lepitaja juures ilma kohustuseta lepitusmenetlust alustada. Seevastu passiivsemad meetmed ei ole nii suurt kasvu toonud.

Arvestades meie vähest lepituskultuuri on alustuseks hädavajalik suurendada inimeste teadlikkust lepituse olemasolust kohtumenetluse alternatiivina, selle olemusest ja kasulikkusest.

Samuti saame hakata rakendama olemasolevaid võimalusi lepituse edendamiseks. Näiteks kohtud saavad iga uue vaidluse kohtusse jõudmisel vaadata, kas selle lahendamiseks võiks olla sobiv lepitus, ning saata pooltele selgitava info lepituse olemuse ja eeliste kohta. Samuti saab kohus menetluse edasises käigus hinnata, kas suunata pooli lepitusse. Kohus saab teha näiteks pooltele ettepaneku lepitaja poole pöördumiseks ning paluda neil teatud ajaks teada anda, kas seda tehti ja millisele tulemusele jõuti.

Ka vaidlevad pooled ja nende esindajad saavad vaidluse igas etapis kaaluda lepitaja poole pöördumist. Kõige mõttekam on pöörduda lepitaja poole enne vaidluse kohtusse jõudmist, kui ei ole veel tekkinud kohtukulusid.

Lepitust tasub kaaluda ka kohtumenetluse käigus, näiteks pärast mõlema poole seisukohtade ja tõendite esitamist, kui on suhteliselt väikeste kuludega käes enamus olulisest teabest, et hinnata vaidluse perspektiivi.

Väiksemate seadusemuudatustega saaks lepituse kasutamist veelgi ergutada, näiteks kohustada kohtusse pöördujat teatama, kas ta on proovinud asja lahendada lepituses; näha ette soodustused kohtusse pöördujatele, kes on eelnevalt lepitust proovinud (nt madalama riigilõivu näol), ja sanktsioonid neile, kes ei ole proovinud (nt kohtukulude nende kanda jätmise näol).

Lepituse osakaalu märkimisväärseks tõstmiseks saab kaaluda suuremaid seadusemuudatusi, tehes lepituse teatud liiki asjades enne kohtusse pöördumist mingil määral kohustuslikuks. Selles jaoks on võimalik välja töötada just Eesti õigusmaastikule sobiv lahendus, arvestades ka teistes Euroopa riikides äraproovitud ning tõhusaks või ebatõhusaks osutunud meetmeid. Samuti on olemas riigikohtu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu kohtu lahendid, mis annavad suuniseid, kuidas kohtueelset menetlust kohustuslikuks muuta, ilma et see rikuks igaühe õigust kohtusse pöörduda.

Toimiv ja kvaliteetne lepitus on tõhus alternatiiv tsiviilvaidluste lahendamiseks. Selle laialdasemast kasutusest on võita nii vaidlevatel pooltel, kohtusüsteemil kui ka riigil tervikuna kohtusüsteemi kulude ohjamise näol. Kaotada ei ole lepituse kasutuselevõtust midagi. Seega on viimane aeg hakata pärast 15 aastat paigalseisu lepitust päriselt edendama.