Rauno Ligi: advokaat kui ametiisik ja kriminaal – toimingupiirangu regulatsioon vajab kohest Riigikohtu poolset sekkumist

Artikkel ilmus 16. mai 2025 Äripäevas

Toimingupiirangu regulatsiooni ebaselgust on möönnud nii õiguskantsler kui ringkonnakohus. Viimastel aastatel on palju räägitud korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangu regulatsiooni ebaselgusest ja vajadusest regulatsiooni oluliselt selgemaks ja ettenähtavamaks teha. Selle vajaduse on tinginud asjaolu, et toimingupiirangu teatud ulatuses rikkumise korral võib isik kriminaalkorras karistada saada. Seejuures on sellest kujunenud prokuratuuri üks nn lemmikparagrahvidest, mille alusel isikuid kohtus süüdistada. Seonduvatele probleemidele ja regulatsiooni ebaselgusele on viimasel ajal tähelepanu juhtinud nii õiguskantsler kui Tallinna Ringkonnakohus. Paraku praktikas seonduvad probleemid ainult süvenevad.

Riigikohtul on võimalus Nammi kohtuasjas praktikasse selgust luua. Eelmisel kuul ületas uudisekünnise vandeadvokaat Küllike Nammi osas tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsus, millega tühistati varasem maakohtu õigeksmõistev otsus ning mõisteti Namm süüdi toimingupiirangu rikkumises. Ringkonnakohtu otsus ei ole jõustunud ning ootab teadaolevalt Riigikohtu poolset asja menetlusse võtmist. Käesoleva artikli autori hinnangul on äärmiselt oluline, et Riigikohus vastava kohtuasja oma menetlusse võtaks ning looks selgust toimingupiirangu regulatsiooni puudutavas mitmes olulises küsimuses.

Kas advokaat muutub avalikule sektorile õigusteenust osutades ametiisikuks? Olemata kursis Nammi kaasuse detailidega, siis teadaolevalt on tegemist märgilise kaasusega selles osas, kas advokaat muutub avalikule sektorile õigusteenust osutades ametiisikuks. Ehk ametisikuks, kellele kohaldub toimingupiirangu regulatsioon koos kõigi oma võlude ja valudega (advokaadi jaoks peamiselt küll ainult valudega). Tegemist on äärmiselt põhimõttelise küsimusega, mis võib muuta oluliselt kogu senist õigusteenuse osutamise turgu. Aga ka laiemalt seda, kes ja kuidas, seejuures enese teadmata, ametiisikuks võib saada.

Advokaadi muutumine ametiisikuks pelgalt õigusteenust osutades on juba olemuslikult vale. Ma ei välista, et kui advokaat tegutseb näiteks ministri nõunikuna, siis saabki seda isikut käsitleda ametiisikuna (ning praktikas ongi käsitletud). Seejuures hoolimata sellest, kas see isik on advokaat või osutab läbi advokaadibüroo õigusteenust ministeeriumile. Ametiisiku staatus ei sõltu sellest ega tohiks sõltuda sellest, kas isik on samaaegselt advokaat või on selleks sõlmitud õigusteenuse osutamise leping, vaid sellest, et isikust faktiliselt sai nn ministri nõunik. Küllike Nammi kaasuses on minule teadaolevalt aga prokuratuur (ja tundub, et nüüd ka ringkonnakohus) astunud oluliselt suurema sammu edasi ning üritatakse sisuliselt tekitada praktikat, millega advokaat võibki muutuda avalikule sektorile õigusteenust osutades justkui ametiisikuks. Minu hinnangul on tegemist selgelt vale lähenemisega ning reeglina advokaat avalikule sektorile õigusteenust osutades ei muutu ega tohi muutuda ametiisikuks. Ma ei näe, et ka seadusandja oleks sellise võimaluse ette näinud. Nii nagu advokaat äriühingule õigusteenust osutades ei muutu äriühingu juhatuse liikmeks, ei saa avalikule sektorile õigusteenust osutav advokaat pelgalt õigusteenuse osutamisega muutuda ametiisikuks. Ametiisikuks olemine ja saamine peaks olema üheselt selge nagu ka äriühingu juhatuse liikmeks saamine. See ei saa sündida kellegi subjektiivse tõlgenduse kohaselt aastaid hiljem.

Vastupidine tõlgendus looks tohutul hulgal ebaselgust ning tõenäoliselt märksa laiemalt, kui ainult õigusteenuste turul. Kas sellisel juhul nt Eleringi nõustanud ja mõnd energiasektori ettevõtet nõustav advokaat on samuti pelgalt nende nõustamiste tõttu kriminaal? Elering täidab paljuski avalik-õiguslikku ülesannet. Tõenäoliselt mingid (vastandlikud) huvid ja kokkupuutepunktid Eleringil ning energiasektoris tegutseval mis tahes ettevõttel on võimalik leida. Arvestades toimingupiirangu sättega seotud määratlemata õigusmõistete hulka, sh nagu „korruptsioonioht“ ning „muu seotud isik“, umbmäärasust ja juhuslikkust (mida sisustab lõpuks ebamääraselt prokuratuur tagantjärele igas kaasuses erinevalt ja aina laiemalt), siis on praegune tendents vägagi hirmutav. Objektiivselt ei tohiks ülalnimetatud Eleringi ja energiaettevõtete nõustamise puhul olla tegemist kriminaalse olukorraga. Sarnastele probleemidele on nt Vavrenjuki kohtuasja raames juhtinud tähelepanu ka ringkonnakohus. Kui aga Nammi kohtuasjas Riigikohus vajalikku selgust ei loo, siis ei saa kahjuks välistada, et prokuratuur käsitleb tulevikus toimingupiirangu rikkumisena veelgi absurdsemaid näiteid. See võib otseselt mõjutada üle 1000 advokaadi ning veel rohkem juriste, aga samuti muid isikuid, kes sarnaselt avalikule sektorile oma teenuseid osutavad. Ehk tegemist ei ole ainult pelgalt advokaatide murega.

See tendents ja ebaselgus peaks tegema murelikuks ka avaliku sektori inimesed. Esiteks, kui avalikku sektorit nõustav või esindav advokaat muutub ametiisikuks pelgalt õigusteenuse osutamisega ning võib ebamääraselt muutuda kriminaaliks, siis võib ka õigusteenuse tellimisega seotud avaliku sektori töötaja sattuda kohtu alla, nt teost osavõtjana. Nammi kaasuses oli teadaolevalt prokuratuurile probleemiks see, et Namm osutas väidetavalt õigusteenust vallale detailplaneeringu menetluses, olles samal ajal MTÜ juhatuse liige, mis oli väidetavalt samast detailplaneeringust huvitatud. Samas oli teadaolevalt vallal endal huvi, et see detailplaneering kehtestataks. Ehk need huvid olid sel juhul justkui ühesuunalised ning vald oli ka ise teadlik, et Nammil on seos võimaliku asjast potentsiaalselt huvitatud MTÜ-ga. Olen aru saanud, et ei vald ise ega Namm näinud sellises olukorras midagi kriminaalset. Ammugi ei suutnud keegi tol hetkel tajuda, et läbi võimaliku õigusteenuse osutamise muutub keegi tuleviku (kohtu)praktikas ametiisikuks. Tundub, et prokuratuur, vähemalt selles kaasuses, on möönnud, et kuigi vallal ja Nammil olid samasugused huvid ja teadmised, siis valla poolt keegi ühtegi kuritegu toime ei pannud (nt ei aidanud kaasa Nammi poolsele toimingupiirangu rikkumisele). Iseenesest on huvitav, kuidas õiguslikult selline olukord saab üldse tekkida, et kedagi konkreetses asjas avaliku võimu poolt kohtu alla ei antud ning kas see ei viita pigem sellele, et ka Namm ei ole kuritegu toime pannud või vähemalt ei pidanud sellest kuidagi aru saama? Aga see selleks. Samal ajal on avalikkuses tähelepanu saanud kaasused, kus isikut on süüdistatud just toimingupiirangu rikkumisele kaasaaitamises (esmalt meenub ühe pankuri kaasus). Ehk tegelikult ei saa ka avaliku sektori töötajad välistada, et õigusteenust või muid teenuseid sisse ostes ollakse varsti toimingupiirangu rikkumisele kaasaaitajana kohtu all. Lõpuks sõltub see paraku konkreetsel ajahetkel prokuratuuris töötava konkreetse prokuröri tujust ja juhuslikkusest, mitte arusaadavast ja selgest seadusest ja praktikast.

Ebaselge praktika olukorras puudub huvi avalikule sektorile oma teenust osutada. Teine tendents, mis on avalikule-sektorile-õigusteenust-osutav-advokaat=ametiisik valemi puhul ettenähtav, on see, et advokaadibürood ja/või advokaadid loobuvad igaks juhuks riskide maandamiseks sootuks või teatud asjades avalikule sektorile teenuse osutamisest või hinnastavad selle oluliselt kõrgemaks. Ehk kokkuvõttes võiks eeldada, et vähemalt kvaliteetne õigusabi muutub avalikule sektorile kättesaamatumaks või kallimaks. Vaevalt, et seda tegelikult soovitakse. Juhul, kui prokuratuurile ja/või kohtutele on hoopis pinnuks silmas see, et avalik sektor tellib advokaatidelt liigselt professionaalset õigusabi olukordades, kus ta seda tegema ei peaks, on selle reguleerimiseks seadusandjal ja avalikul sektoril teised võimalused ning seda ei peaks lahendama toimingupiirangu kriminaalasjaga.

Advokaat saab nn toimingupiirangu rikkumise korral alati „eluaegse“. Ma olen igati nõus, et kõiki kohtuasju peaksid kohtud lahendama üheselt, sõltumata sellest, mis elukutset keegi kohtualustest omab. Samas tekib tahtmatult mis tahes kõrgelt haritud ja suure kogemusega advokaadi süüteoasja puhul küsimus, kas ta tegutses siis tõesti nii kasuahnelt väidetavat süütegu toime pannes või olid sellel tegevusel mingid muud põhjused. Kas põhjuseks võis olla, et isegi kogenud kriminaalõiguse vandeadvokaat ei saanud vastavas olukorras aru, et tegemist on kuriteoga? Kui nii, siis viitab see pigem regulatsiooni puudulikkusele ja ebaselgusele ning sellele, et isikul, kas puudub vajalik tahtlus või oli ta hoopis koosseisu- või keelueksimuses vms. Kui me mõtleme konkreetse Nammi kaasuse peale, siis seal oli väidetavaks huviks MTÜ poolne külasadama rajamine. Esmapilgul ei tundu see selline kasu või huvi, mille pärast vandeadvokaat teadlikult ja tahtlikult kuriteo toime paneks. Omaette õiguslik küsimus on, et kuidas ja mille alusel on asjas tuvastatud toimingupiirangu rikkumise kuriteos olulist tähtsust omav „suur ulatus“. Kuna ma ei ole nende detailidega kursis, siis ei oska ega hakka selles osas spekuleerima. Küll aga tuleb arvestada, et (tahtliku) kuriteo toimepanemisega kaasneb advokatuuriseaduse kohaselt peaaegu alati advokaadi Advokatuurist väljaheitmine. Ehk olukorras, kus regulatsioon on ebaselge ja ettenähtamatu ning advokaadile omistatakse selles regulatsioonis mingi kuritegu, kaotab advokaat kogu oma ülejäänud eluks õiguse olla advokaat ja vastavat elukutset omada. Seega saavad advokaadid karistusena sisuliselt alati lisaks ka „eluaegse“. Selles valguses peaks eriti kriitiliselt suhtuma regulatsiooni, mis ei ole üheselt selge ning mõtlema mitu korda üle, kas sellise regulatsiooni alusel inimeste süüditunnistamine on korrektne ja õigusriigile kohane või vajaks regulatsioon laiemat ja põhjalikku „restarti“.

Toimingupiirangu küsimustes ei saa lähtuda prokuratuuri suvast ja madalama astme kohtute lahenditest, vaja on ühtset ja selget Riigikohtu lahendit või anda selge juhis seadusandjale regulatsiooni korrastamiseks. Me võime prokuratuuri tegevust teatud kaasuste lahendamisel küll kritiseerida, kuid olukorras, kus (madalama astme) kohtupraktika seda võimaldab ja isegi võimendab, peaks just Riigikohus selgust looma ja õigusriigile omaseid väärtusi kaitsma. Karistusõiguses ei tohiks olla kohta karistustel, mis tuginevad ebaselgel ja mitmeti mõistetaval regulatsioonil. See läheb selgelt vastuollu määratletuse põhimõttega. Loodetavasti Nammi kaasuse pinnalt saame peagi lugeda selget Riigikohtu otsust toimingupiirangu põhimõtete kohaldamisel. Sealhulgas sellest, kas advokaat muutub avalikule sektorile õigusteenust osutades ametiisikuks ning kui jah, mis siis on need (õigus)teenuse osutamise kriteeriumid, et muutuda ametiisikuks, sh nii kohtumenetluses kui teistes menetlustes ja küsimustes esindamisel ja nõustamisel. Oleme jõudnud olukorrani, kus Riigikohus ei saa neis küsimustes enam pead liiva alla peita. Ja kuigi teatud osades on planeeritud korruptsioonivastast seadust muuta, siis ei ole see kuhugi veel jõudnud. Sh pole garantiid, et lähiajal või konkreetsete muudatustega mingeid lahendusi ülaltoodud küsimustes tuleks. Ammugi ei oleks korrektne isikute süüditunnistamine olukorras, kus regulatsioon on ebaselge, seda ebaselgust mööndakse riigis mitmel tasandil, kuid seaduse muutmisele ei ole mis tahes põhjustel lihtsalt jõutud.

Ebaselge regulatsiooniga ei tohiks kaasneda kriminaalvastutust ning tegelikult on olukordade lahendamiseks olemas teistsugused võimalused. Kohtupraktikas on leitud, et mida abstraktsem on teoga loodav oht, seda raskemini võib selle teo keelatus olla äratuntav. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus toonud välja, et ilmselt ei ole sedavõrd absurdsel alusel nagu KVS § 11 lg 1 p 3 toimingupiirangu rikkumise tuvastamine isegi võimalik. Kohus rõhutas, et avar toimingupiirangu mõiste võiks olla põhjendatud siis, kui selle rikkumisel oleks üksnes era- või haldusõiguslikud tagajärjed (nt toimingu või otsuse tühisus, ametniku distsiplinaarvastutus). Mida intensiivsemalt võimaldavad normid põhiõigusi riivata, seda selgemad nad olema peavad. Hirm kuriteokoosseisu laia kohaldamisala suhtes võib luua ametiisikutes ebakindlust ning seeläbi kahjustada ka avaliku võimu toimimist. Samuti toob sedavõrd laialt tõlgendatav koosseis kaasa selle, et isikute suhtes süüteomenetluste alustamine sõltub suuresti sellest, kuidas menetleja normi tõlgendab. Juba ainuüksi süüteokahtluse saamine võib ametiisiku karjääri lõpetada. Sedavõrd avar tõlgendusruum võib ebaproportsionaalselt riivata PS § 13 lg-s 2 ja § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi. Nende kohtu järeldustega saab ainult nõustuda. Tegelikult on ka Advokatuuri sees vastavad lahendused olemas distsiplinaarmenetluse ja -karistuste näol. Muuhulgas saab karistada Advokatuurist väljaheitmisega, kui olukord seda nõuab. Praktikas on seda ka tehtud. Samamoodi sai nt kohtunik Vavrenjuk distsiplinaarkaristuse, kuigi oli kriminaalmenetluses samadel asjaoludel õigeks mõistetud. Ehk ebaselge toimingupiirangu asjades ei peaks me tegelema toimingupiirangu kaitseala laiendamisega, vaid menetlema asju õigetes menetlustes. Selleks ei ole prokuratuuril ja kohtutel vaja väänata seadust ega muuta ametiisiku mõistet absurdselt laiaks.