Rauno Ligi ja Siim Vahtrus: keskkonnanõuete täitmata jätmisel võib karistada saada ka ettevõtte juhatuse liige või keskkonnaspetsialist

Artikkel ilmus 28. jaanuar 2025 Äripäevas

Keskkonna kaitseks mõeldud reeglistik on aasta-aastalt muutunud mahukamaks ja keerukamaks. Paljud ettevõtjad ei pruugi seejuures olla teadlikud, et keskkonnanõuete täitmata jätmine võib tuua kaasa vastutuse ning karistused lisaks äriühingule ka selle juhatuse liikmetele, juhtivtöötajatele või  valdkonna eest vastutavale töötajale, nt tootmisjuhile või keskkonnaspetsialistile. Seejuures on lisaks aktiivsele keskkonda kahjustavale tegevusele karistatav ka tegevusetus, mis toob kaasa nõuete rikkumise.

Keskkonna-alaseid kohustusi peavad järgima paljud ettevõtjad

Keskkonnakaitset puudutavad reeglid võivad paljudele ettevõtjatele, kes ei tegele suure keskkonnamõjuga tootmisega, maavarade kaevandamise või metsade majandamisega, tunduda esmapilgul miski, mis nende tegevust ei puuduta. Tegelikkuses on valdkonda reguleerivates seadustes hulgaliselt kohustusi, mis kehtivad ka ettevõtjatele, kelle tegevuseks pole vaja taotleda keskkonnaluba. Näiteks näeb atmosfääriõhu kaitse seadus ette kõigile kehtivad müranormid ning keelu tekitada „põhjendamatult“ müra, veeseadus keelu põhjustada „maa sihipärast kasutamist takistavat liigniiskust“ ning jäätmeseadus kohustuse veenduda, et isik, kellele antakse üle ettevõtte tegevuses tekkivad jäätmed, omab nende käitlemiseks vajalikku luba.

2019. aastal võttis Riigikogu vastu olulise muudatuse keskkonnaseadustiku üldosa seaduses. Seadusesse lisati säte, mille kohaselt on juriidiliste isikute organid, viimaste liikmed, juhtivtöötajad ja pädevad esindajad kohustatud korraldama nii üldosa seadusest kui mitmetest muudest keskkonna-alastest seadustest (nt jäätmeseadus, veeseadus, atmosfääriõhu kaitse seadus, looduskaitseseadus, metsaseadus) ja vastavate valdkondade EL määrustest tulenevate kohustuste täitmist.

Nimetatud muudatust põhjendati eelnõus sellega, et oleks võimalik kohaldada karistusõiguslikke sanktsioone juriidiliste isikute suhtes, kelle juhatuse liige või muu juhtiv töötaja oma tegevusetusega toob kaasa juriidilise isiku keskkonna-alaste kohustuste täitmata jätmise. Konkreetseks ajendiks oli Riigikohtu 2017. a novembris tehtud lahend, milles kohus leidis, et MTÜ Eesti Elektroonikaromu poolt patarei- ja akujäätmete kogumise kohustuse täitmata jätmise eest määratud trahv ei olnud õiguspärane. Kuigi kohus tuvastas, et ettevõtja juhatuse liige oma tegevusetusega tõi kaasa ettevõtjale seatud kohustuse täitmata jätmise, ei olnud seaduses selgelt sõnastatud juhatuse liikme kohustust teatud viisil tegutseda. Karistusõiguses kehtivate põhimõtete kohaselt sellises olukorras juriidilist isikut tema heaks tegutseva füüsilise isiku tegevusetuse eest karistada ei saa.

Eelkirjeldatud kohtuasjas tehtud õigeksmõistvast otsusest ajendatuna lisatigi keskkonnaseadustiku üldosa seadusesse laiaulatuslik kohustav norm (KeÜS § 22¹). Eeskujuks võeti seejuures väidetavalt maksuõigusest – maksukorralduse seaduses on juba alates selle vastuvõtmisest 2002. aastal kehtinud nõue, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava maksude alaste kohustuste täitmise.

Riigikohus: nõuete täitmata jätmise korral võib karistus oodata ees ka ettevõtete juhte ja töötajaid

Kui eelnevalt kirjeldatud normi algne eesmärk oli eelkõige tagada, et tegevusetuse tõttu tekkinud rikkumiste korral on võimalik võtta vastutusele juriidilised isikud, siis Riigikohtu viimase aja praktika on sättele andnud laiema tähenduse. Nimelt leidis Riigikohus 2023. a lõpus tehtud otsuses, et kõnealune säte annab alust ka äriühingu heaks tegutsevate füüsiliste isikute karistamiseks.

Konkreetse vaidluse puhul heitis Keskkonnaamet ettevõtte keskkonnaspetsialistile ette, et viimane ei täitnud täies ulatuses osaühingule väljastatud keskkonnakompleksloas ette nähtud kohustust teavitada Keskkonnaametit tööstuskäitise avariiolukordadest, tehnoloogilistest vahejuhtumitest ning seadmete plaanilistest seiskamistest. Ameti hinnangul andis eelviidatud keskkonnaseadustiku üldosa seadusesse lisatud tegutsemiskohustus aluse karistada töötajat selle eest, et äriühing ei täitnud viimasele loaga seatud kohustusi.

Maakohus oli antud asjas varem leidnud, et keskkonnaspetsialisti karistamiseks ei olnud alust, kuna üldosa seaduses sätestatud norm kirjeldab üldist hoolsuskohusust ning kompleksloas ei olnud tegutsemiskohustust pandud selgelt konkreetsele töötajale. Riigikohus seevastu asus vastupidisele seisukohale.

Otsuses leidis Riigikohus esiteks, et vaidlusalune norm – KeÜS § 22¹ – kujutab endast konkreetset õiguslikku alust, millele tuginedes on võimalik juriidilise isiku heaks tegutsevaid füüsilisi isikuid karistada. Seda mh seetõttu, et normid, mille täitmist isikutelt nõutakse, on piisavalt täpselt kindlaks määratud. Teiseks leidis Riigikohus, et pädevaks isikuks võib olla ka ettevõtte töötaja, kes paneb rikkumise toime tööülesandeid täites ja töökohustuste piires tegutsedes (sh jättes kohustuse täitmata). Antud juhul oli sisemise töökorraldusega (mida tõendas mh ametijuhend) tehtud vaidlusaluste teavituste esitamine tööülesandeks just konkreetsele keskkonnaspetsialistile. Seega leidis Riigikohus, et põhimõtteliselt saaks keskkonnaspetsialisti väärteokorras karistada.

3 praktilist õppetundi

Kõnealune vaidlus lõppes menetluse all olnud töötaja vaatest siiski positiivselt, kuna Keskkonnaameti määratud väärteotrahv hilisemas menetluses tühistati. Õiguslikult võiks Riigikohtu praeguse lähenemise üle diskuteerida, kuna KeÜS-s sätestatud vastav asjakohane norm on niivõrd üldine. Teisalt on Riigikohus hetkel sellise lahendi teinud ning sellest saab teha mõned olulised praktilised järeldused:

1. Oluline on järjepidevalt oma keskkonnaload ajakohastada ja viia kooskõlla ettevõtte tegelike tegevuste ja toimingutega. Oma praktikas oleme kokku puutunud olukordadega, kus väidetav rikkumine seisneb pelgalt selles, et asjakohane luba on lihtsalt ajakohastamata või hiljem lisandunud tegevused loas kajastamata.
2. Ettevõtjatel tasub oma tegevust muutes (laienedes, ümber korraldades) selgeks teha, millised keskkonnaõiguse alased kohustused muutustega kaasnevad ning võtta varakult kasutusele meetmed, et kõik kohustused täidetud saaks. Arvestada tuleb, et karistusõigusliku vastutuse nii ühingule kui selle heaks tegutsevatele inimestele võib kaasa tuua ka tegevusetus. Seejuures on teatud juhtudel (ennekõike kui tegevuse või tegevusetusega kaasneb oluline kahju keskkonnale) võimalik ka kriminaalvastutus ja vähemalt teoreetiliselt saab rakendada ka vanglakaristust.
3. Arvestades muutuvat õigusruumi ja täienevaid nõudeid, tasuks ka stabiilse tegevuse korral aeg-ajalt teha ettevõtte tegevuse osas lihtne keskkonnanõuete täitmise audit, selgitamaks, kas tegevus vastab jätkuvalt kõigile kehtivatele nõuetele. Sellise auditi võib pädevuse olemasolul teha oma jõududega, aga keerulisematel juhtudel tasub kaaluda välist (sh juriidilist) abi.