Rauno Ligi: võtame skeemitajad karmimalt pihtide vahele
2021 - 05 - 17
Artikli autor: Rauno Ligi
Artikkel ilmus 3. mai 2021 Äripäevas
Riigikohus on viimase aasta jooksul teinud kaks lahendit, mis võiks oluliselt parandada ja tugevdada kannatanu positsiooni kriminaalmenetluses. See annab lootust, et kannatanul on edaspidi ka majanduskuritegude puhul võimalik loota riigi suuremale abile skeemitajate süüdimõistmisel ja neilt kahjude väljamõistmisel, kirjutab vandeadvokaat Rauno Ligi.
Praktikas tähendab eeltoodu, et professionaalse õigusabi kasutamise tähtsus kannatanu õiguste kaitsel just kohtueelse kriminaalmenetluse läbiviimisel kasvab veelgi. Professionaalne esindaja saab kannatanu huvide eest seista ja nõuda kriminaalmenetluse läbiviimist olukorras, kus prokuratuur põhjendamatult menetlemisest keeldub või ei tee seda kõikide toime pandud kuritegude osas või kõikide isikute suhtes, kes kuritegude toimepanemisel osalesid.
Enamusosaniku diktaat
Teiseks on riigikohus käsitlenud isikute ringi, kes võivad olla kannatanuks kriminaalmenetluses olukorras, kus äriühingust kanditakse välja varasid. Varem on riigikohus lahendis 3-1-1-89-11 leidnud, et usalduse kuritarvitamise koosseisu puhul, mille raames süüdistatakse äriühingu juhatuse liiget karistusseadustiku § 2172 lg 1 järgi kohustuste rikkumises, saab kannatanuna käsitada üksnes äriühingut, mitte aga näiteks selle äriühingu osanikke/aktsionäre või võlausaldajaid.
Ka kohtuasjas 1-20-8130 leidsid prokuratuur ja ringkonnakohus, et kuna tehingute objektiks oli osaühingute, mitte eraisiku isiklik vara, siis sai kahju tekkida ainult osaühingutele, mitte aga eraisikule, kes võis olla äriühingu osanik. Riigikohus osundas aga oma 1. aprilli kohtumääruses vastupidiselt, et teatud juhtudel saab osanikule kahju tekkida ka temale kuuluva osa väärtuse vähenemisega.
Sisuliselt kinnitas riigikohus, et usalduse kuritarvitamise puhul, mille raames kanditakse ühingust välja varasid, võib kriminaalmenetluses kannatanuks olla ka äriühingu osanik/aktsionär, kelle kahju seisneb selles, et välja kanditud vara arvel väheneb tema osaluse väärtus.
Antud riigikohtu lähenemine on eriti oluline just äriühingute puhul, kus enamusosanik või -aktsionär(id) on asunud enda huvides (sh nt variisikuid kasutades) ühingust varasid välja kantima ja selle tõttu väheneb vähemusosaluse väärtus või muutub see lausa olematuks. Sama olukord võib tekkida ka 50/50 osalustega ühingus või ühingus, kus abikaasad on osa ühisomanikuks ning kus üks pool kontrollib (nõukogu ja) juhatust.
Arusaadavalt on sellistes olukordades äriühingu juhatuse seisukoht (keda kontrollib enamusosanik ehk isik, kelle huvides varad ühingust välja viiakse), et ühingule ei ole kahju tekitatud ning puudub igasugune põhjus kriminaalmenetluse läbiviimiseks. Kusjuures enamusosanik on praktikas sellistel puhkudel ka vahetanud juhatust ja kasutanud tankiste, kes on menetlejale korranud sedasama enamusosaniku huve järgivat seisukohta, et ühingul ei ole kahju tekkinud ja varadest tühjaks tehtud ühingul justkui pretensioone ei oleks.
Seetõttu on varem praktikas sellistel puhkudel prokuratuur keeldunud kriminaalmenetlust alustamast või lõpetanud menetluse ilma sisulist uurimist läbi viimata ning tegelikul kahjukannatajal (vähemusosanikul/kontrolli mitteomaval omanikul) on puudunud võimalus vastavat prokuratuuri otsustust efektiivselt ja sisuliselt vaidlustada, kuna teda ei ole käsitletud kuriteo kannatanuna.
Hädavajalik õiguste kaitse
Paraku on äriühingust varade väljakantimiste skeemide puhul tihti kahjukannataja ainsaks efektiivseks õiguskaitsevahendiks just sisulise kriminaalmenetluse läbiviimine. Ainult tsiviilmenetluses on asjakohaste tõendite kogumine ja kahjude sissenõudmine äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu.
Juhindudes riigikohtu 1. aprilli kohtumäärusest, võiks loota, et prokuratuur uurib äriühingust vara väljakantimise skeeme edaspidi sisuliselt ega jäta neid menetlemata ainult seetõttu, et kuriteol puudub kannatanu, kes leiaks, et talle on kahju tekitatud ning tegelikku kahjukannatajat kannatanuna ei käsitleta.
Seega, riigikohtu eelviidatud kohtupraktika kannatanu õiguste kaitsel on igati tänuväärne ja lausa hädavajalik. Paraku mõjutab nende seisukohtade tegelikus elus jõustamist see, milline on prokuratuuri tahe, ja veelgi enam, millised on prokuratuuri ja uurimisasutuste ressursid kriminaalmenetluse läbiviimisel ja uurimisel.
Ehk suudavad prokuratuuri ja uurimisasutuste juhid neile riigikohtu pandud ootusi ära kasutada selleks, et küsida riigieelarvest ressurssi juurde ka majanduskuritegude uurimiseks ning kannatanute õiguste veelgi paremaks kaitseks.