Alates 12. augustist 2026 kohaldub Euroopa Liidus uus pakendimäärus (määrus (EL) 2025/40), mis muudab põhjalikult pakendite ja pakendijäätmete käitlemise reegleid tootjatele, edasimüüjatele ja veebipoodidele.
Eesti ettevõtjate seas on tekkinud mure: kas tuleb kohe ümber korraldada registreerimine, aruandlus ja tootjavastutus? Lühike vastus on ei – Euroopa Liit seda veel ei nõua. Teemal tuleb siiski silma peal hoida, sest Kliimaministeerium valmistas suvel ette pakendiseaduse muudatused, mis näevad ette kiiremaid muudatusi, kui EL nõuab. Kas need ka seaduseks saavad, selgub veel.
Mis on probleem?
EL pakendimääruse artikkel 44 kohustab iga liikmesriiki looma tootjate registri, kuhu tootjad peavad end enne pakendite või pakendatud toodete turule laskmist registreerima. Kui varem oli Eesti pakendiettevõtjatel kohustus registreerida end üksnes Eesti pakendiregistris, siis uue korraga tuleb registreeruda igas liikmesriigis, kus pakend või pakendatud toode esmakordselt turule lastakse. Registreerimata tootja ei tohi oma kaupa turule lasta.
Praeguseks on aga tekkinud õiguslünk. Pakendimäärus jõustus 12. augustil 2026. aastal. Juba 12. veebruariks 2026. aastaks oleks Euroopa Komisjon pidanud vastu võtma rakendusaktid, mille alusel liikmesriigid riiklikud tootjate registrid loovad. Komisjon ei ole aga artikli 44 lõike 14 kohaseid rakendusakte vastu võtnud ning seetõttu ei ole ka liikmesriigid saanud uusi harmoniseeritud registreid luua.
Ka Euroopa Komisjon on tunnistanud, et tootjate registreerimise muudatuste rakendamine liigub kavandatust aeglasemalt. Komisjoni ametliku KKK (FAQ XVIII.3) kohaselt peavad tootjad uute harmoniseeritud reeglite järgi esimese aruande esitama eelduslikult alles 1. juunil 2030. Seega on uue aruandluskohustuse jõustumiseni jäänud üle kolme aasta.
See tähendab, et kogu harmoniseeritud tootjate registri süsteem on ootel. Artikli 44 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel riikliku registri loomiseks aega 18 kuud alates rakendusakti jõustumisest. Kuna rakendusakt puudub, ei ole see tähtaeg isegi jooksma hakanud.
Miks Eesti kiirustab?
Kliimaministeerium saatis juulis kooskõlastusringile pakendiseaduse muutmise eelnõu, et viia Eesti pakendiseadus kooskõlla EL pakendimäärusega. Eelnõu muudab muu hulgas:
- terminoloogiat (näiteks „pakendiettevõtja“ asendub mõistega „tootja“);
- laiendab pakendiliike ning kehtestab pakendiettevõtjatele/ tootjatele registreerimis- ja aruandluskohustused laiematele pakendiliikidele;
- laiendab tootjavastutusorganisatsiooniga liitunud ettevõtjate andmete esitamise kohustusi ning iseseisvalt laiendatud tootjavastutuse kohustusi täitvate ettevõtjate kohustusi pakendiregistrisse andmete esitamisel;
- kaasab digiplatvormid tootjavastutuse süsteemi;
- kehtestab pakendi turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise tingimuste rikkumise eest trahvimäärad kuni 200 000 eurot juriidilise isiku kohta.
Eelnõu seletuskiri tunnistab ise, et muudatustega kaasneb halduskoormuse kasv. Siin ilmneb aga vastuolu: eelnõu põhjendab end pakendimäärusega, kuid nõuab ettevõtjatelt muudatusi, mille aluseks olevaid Komisjoni rakendusakte ei ole veel vastu võetud. Pakendimäärusest 12. augustist 2026 vahetult kohalduvad sätted ei kehtesta ilma rakendusaktideta Eesti tootjatele uut harmoniseeritud registri-, aruandlus- ega raamatupidamiskohustust.
Millised reeglid kehtivad?
Praegu ei ole Eesti ettevõtjatel kohustust järgida pakendimääruse alusel harmoniseeritud tootjate registri nõudeid. Varasemate reeglite järgi tegutsemine on jätkuvalt õiguspärane. Samas tasub kliimaministeeriumi poolt ettevalmistatud eelnõu menetlust tähelepanelikult jälgida: kui seadusandja viib muudatused ellu enne Komisjoni rakendusaktide valmimist, võivad ettevõtjad sattuda olukorda, kus Eesti nõuded erinevad hiljem vastuvõetavatest EL ühtsetest reeglitest. See oleks kahetsusväärne, sest tõstaks Eesti tootjate halduskoormust enne teisi liikmesriike ning alandaks sellega nende konkurentsivõimet ühisturul. Veelgi enam, Eesti tootjad võiksid halduskoormuse kasvust pihta saada kahel korral: nüüd, kui Eesti muudab pakendiseadust omal initsiatiivil, ning pärast Komisjoni rakendusaktide vastuvõtmist, kui tuleb hakata täitma EL-i ühtlustatud nõudeid.
Pakendiseaduse kiirustatud korras muutmine on seda ebavajalikum, et EL tasandil on esitatud seadusandlik ettepanek (COM(2025) 982 final), millega võidakse osana laiemast halduskoormuse vähendamise algatusest peatada volitatud esindaja määramise kohustuse kohaldamine kuni 1. jaanuarini 2035. Euroopa Komisjon tegi ettepaneku selle kohustuse edasilükkamiseks kõigi ettevõtjate suhtes, kuid Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlament kärpisid seda oluliselt, säilitades ettepaneku vaid väikeettevõtete suhtes. Eelnõu järgmine oluline arutelu toimub Euroopa Parlamendis eeldatavasti novembris.
Mida peaksid ettevõtjad tegema?
Kuigi pakendimääruse üldine rakendumine on takerdunud, ei ole EL-ülest laiendatud tootjavastutussüsteemi tervikuna kahtluse alla seatud. Seega on oodata, et uus registreerimiskohustus jõustub mõne aja möödudes. Seniks saavad Eesti tootjad uuteks nõueteks valmistuda järgmiste praktiliste sammudega:
- Kaardista kõik EL riigid, kus pakendatud kaupa müüd.
- Selgita välja, kas müüd nendes riikides vahendaja kaudu või otse lõppkasutajale.
- Selgita välja, kas sul on kohustus vastavas EL riigis end riiklikku tootjate registrisse kanda.
- Valmista ette igas EL riigis laiendatud tootjavastutuse kohustuse täitmise viis, mis võib olla kas individuaalselt, tootjavastutusorganisatsiooni või volitatud esindaja kaudu.
- Alusta vajalike andmete sisemist kogumist pakendimääruse lisa IX loogika järgi.
- Uuenda turustuskanalite lepinguid ning lepinguid tootjavastutusorganisatsiooni(de) ja volitatud esindaja(te)ga.
