COBALT esindas edukalt klienti vaidluses Politsei- ja Piirivalveametiga

Advokaadibüroo COBALT esindas klienti vaidluses, kus meie büroo klient esitas kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti otsusele, millega keelduti talle kui kolmanda riigi kodanikule väljastamast elamisluba elama asumiseks enda Eesti kodanikust alaealise lapse juurde. Ringkonnakohtu otsusega leiti, et välismaalaste seadust tuleb tõlgendada selliselt, et alaealise lapse vanemal on oma Eesti kodanikust alaealise lapse juurde elama asumiseks siiski õigus taotleda elamisluba ja seda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 20 kui välislepingu alusel. Tegemist oli elamisloa väljastamist puudutava põhimõttelise vaidlusega, mis hõlmas ka Eesti Vabariigi Põhiseadusega kooskõla hindamist.

Pea kaks aastat kestnud protsessi tulemusena jõustus lõpuks Tallinna Ringkonnakohtu välismaalaste seaduse rakendamise praktikat muutev otsus, milles soovitakse seadusandjal muuta seadust. Kui seni oli elamisluba võimalik taotleda rangelt üksnes välismaalaste seaduses toodud ammendava loetelu alusel, siis ringkonnakohus laiendas senist käsitlust ja leidis, et kolmanda riigi kodaniku elamisõigus ehk õigus taotleda elamisluba, võib tuleneda ka Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklist 20.  Lisaks, et kuna Eesti riigisisest õigust tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, on ELTL praegusel juhul käsitatav välislepinguna VMS § 118 p 7 tähenduses. Seejuures senini oli praktikas peetud välislepinguks üksnes väga limiteeritud hulka välislepinguid, kus oli selgelt elamisloa taotlemise võimalus riikide vahel kokku lepitud.

Ringkonnakohus selgitas, et Euroopa Kohtu seisukoha järgi on ELTL art-ga 20 vastuolus sellised siseriiklikud meetmed, sh Euroopa Liidu kodaniku pereliikmetele elamisloa andmisest keeldumise otsused, mille tagajärjel jäävad liidu kodanikud ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mida nende staatus neile annab (C-34/09, p 42; C-133/15, p 61). ELTL art 20 ei anna kolmanda riikide kodanikele mingisuguseid autonoomseid, isiklikke õigusi, kuid nende õigused võivad tuleneda liidu kodanike õigustest (C-133/15, p 62). Euroopa Kohus on möönnud, et esineb väga erilisi olukordi, kus hoolimata sellest, et kolmandate riikide kodanike elamisõigust käsitlev teisene õigus ei ole kohaldatav ja asjaomane liidu kodanik ei ole kasutanud liikumisvabadust, tuleb elamisluba siiski anda kolmanda riigi kodanikule, kes on liidu kodaniku pereliige, kuna muidu kaotaks liidu kodakondsus oma soovitava toime, sest elamisloa andmisest keeldumise tagajärjel oleks see kodanik tegelikult kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt, mille tagajärjel ta jääks ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mille kodanikuks olemise staatus talle annab (C-34/09, p-d 43 ja 44; C-133/15, p 63).

Ringkonnakohus soovitas seadusandjal muuta ka seadust, märkides, et õigusselguse huvides võib olla vajalik täpsustada välismaalaste seadust ja selle alusel antud määrusi seoses ELTL artiklis 20 kolmanda riigi kodanikule tuletatud elamisõigusega. Meie kliendi osas tõi ringkonnakohus välja, et kliendi tähtajalise elamisloa taotluse lahendamine ei saa siiski sõltuda riigisiseste õigusaktide muutmisest, sest kaebaja tugineb Euroopa Liidu õigusele, sh Euroopa Liidu ühele aluslepingule ning Euroopa Kohtu poolt sellele antud tõlgendusele.

Otsusega saab lähemalt tutvuda: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=271909097

Klienti esindas kohtuvaidluses vandeadvokaat Kadri Michelson.