Vandeadvokaat Kristina Schotter: Eesti kohus ei pea hagi tagamisel nõude sisulist põhjendatust kontrollima

2021 - 08 - 11
Artikli autor: Kristina Schotter

Artikkel ilmus 4. augustil 2021 Äripäevas. 

Hiljuti avaldatud uuringu järgi on Eesti Euroopa Liidus esikohal tsiviilasjade lahendamise kiiruse poolest.

Keerukamates vaidlustes kulub siiski ka meil aastaid lõpliku jõustunud lahendi saamiseks. Paraku ei arvesta meie hagi tagamise regulatsioon täna piisavalt sellega, et vaidlus võib kesta ka kolm, neli või koguni viis aastat.

Kui hageja taotleb juba menetluse ajaks kostjale koheste keeldude seadmist (pangakonto, kinnistu, sõiduki, väärtpaberite või muu vara n-ö külmutamist või kostjal toimingute keelamist), peab kohus ühe tööpäevaga küsimuse lahendama ja tulemus võib kehtima jääda aastateks. Kostja vaatest ei ole see tihtilugu õiglane. Teisalt võivad tagamata aga jääda ka hagid, kus seda on tegelikkuses hagejal hädasti vaja.

Mida kohus selle ühe tööpäevaga õigupoolest aga otsustada saab ja üldse jõuabki?

Eesti tsiviilkohtus kehtib põhimõte – kui hageja väidab, et kostja on talle suure summa võlgu, võib kohus väite usutavuse korral koheselt arestida väidetava võlgniku kogu vara. Isegi kui lõpuks selgub, et mingit võlga ei olegi. Kohus ei kaalu tagamisel hageja nõude tõendatust, vaid üksnes kostja varalist seisu ja peab sel hetkel eeldama, et hageja väidetu võla kohta on tõsi. Kuna kohus otsustab tagamise üldjuhul tagaselja, ei saa kostja end hageja võimalike valede eest sel hetkel kuidagi ka kaitsta.

Kostja saab küll esitada 15 päeva jooksul tagamisele ühe korra kaebuse kõrgemale kohtule, kuid ka ringkonnakohus ei lahenda veel vaidlust sisuliselt, vaid kaalub uuesti üksnes kostja varalist seisu. Näiteks, kui füüsilise isiku vastu esitatakse miljoni euro suurune kahjunõue ja arestitakse kogu kostja vara, ei luba kohtupraktika ka kõrgemal kohtul anda hinnangut, kas hageja nõue üldse on tõendatud. Seega on kaebeõigus hagi tagamisele kostja jaoks tihti üsna sisutühi – isegi, kui kostja esitab tõendid, et mingit võlga polegi, ei tohi kohus neid veel hinnata ja peab eeldama, et hagejal on õigus.

Ainus, mida kostja sisuliselt vaidlustada saab, on kostja varaline seis ehk kas vara arestimist vaidluse ajaks üldse vaja on. Siin on aga seadus ja kohtupraktika taas hageja kasuks ebavõrdselt kaldu. Kui füüsilise isiku vastu esitatakse suur rahaline nõue, aresitatakse kostja vara tihti isegi siis, kui kostja ei ole kunagi oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud või on koguni jõukas. Taaskord piisab hagejal vaid oma sõnadega põhjendamisest, et ilma kostja vara kohese arestita olevat kostja homme paljas nagu püksinööp ja ei suuda nõuet ära maksta. Tõendeid hageja esitama ei pea. Kui nüüd kostja aga hagi tagamise vaidlustab, nõuab kohtupraktika kostjalt tõendeid – kostja peab 15 päeva jooksul suutma dokumentide abil kohtule ära tõendada, kui palju iga tema varaese väärt on (enam kui hageja nõue), millised sissetulekud tal on jne.

Kokkuvõttes jääb ühe tööpäevaga kostja tagaselja otsustatud hagi tagamine tihtilugu kehtima ning kostjal jääb üle vaid oodata vaidluse lõppu kolme-nelja aasta pärast.

Nende kitsaskohtade ületamiseks võiks seadus ja kohtupraktika tagamise osas olla märksa paindlikum:

Esiteks võiks seadus eristada vaidlusi, kus tagamise otsustamisega on tõesti ülikiire (kohese sekkumiseta saabuvad pöördumatult kahjulikud tagajärjed juba ühe-kahe päevaga) olukordadest, kus piisab avalduse lahendamisest nädala-paari jooksul. Viimaste osas tuleks kohtule anda õigus võtta vajadusel otsustamiseks pikem aeg, et langetada põhjalikult kaalutletud otsustus. Täna võimaldab seadus seda vaid kostja eelneva ärakuulamise korral. Kuid alati ei ole see võimalik, näiteks kui on tõsine oht vara võõrandamiseks. Kohus peab seega tihtilugu ilma tungiva vajaduseta kiirustama.

Teiseks võiks praktikas enam kaaluda võimalust kostja ärakuulamiseks, vähemalt keerulisemates (äri)vaidlustes.

Kolmandaks võiks seaduses sätestada ka tsiviilkohtule õiguse panna hagi tagamine ajutiselt tagaselja küll peale, kuid seejärel kohustus kostja ära kuulata ja enda otsustus üle vaadata. Kaebeõigus peaks säilima.

Neljandaks võiks kohtul olla õigus esialgselt hinnata ka hagi tagamise ja selle vaidlustamise faasis tõendeid. Kui on ilmne, et tõendid hageja nõuet ei kinnita või on kostja esitanud kaalukaid nõuet ümberlükkavaid tõendeid või on vaidlus väga keerukas, võiks kohtul olla õigus mitte arestida kostja vara ka põhjusel, et nõue on tõenduslikult küsitav. Kui seadus võimaldaks kohtule piisava aja tõendeid esialgselt kaaluda, ei peaks jäigalt lähtuma hageja paljasõnaliste väidete õigsuse eeldusest.

Viiendaks võiks praktikas paindlikumalt tõlgendada võimalust hagi tagamise jätkumist menetluse kestel uuesti otsustada. Täna on sisuliselt vaid kostja varalises seisus muutuste toimumise korral võimalik vaidluse ajal tagamine tühistada. Muul juhul tuleb kostjal oodata mitu aastat kestva kohtumenetluse lõppu. Hiljemalt aga juba esimese kohtuastme läbimisel võiks kohtul olla õigus kaaluda uuesti hagi tagamise jätkumise põhjendatust ka näiteks hagi rahuldamata jätmise korral ja vajadusel tagamine ka koheselt tühistada.

Kokkuvõttes võiks kohtul olla ühe tööpäeva asemel piisav aeg kaaluka ja kostja õigusi äärmiselt riivava otsustuse tegemiseks, enam õigusi vaadata ka nõude sisulist põhjendatust ning rohkem võimalusi menetluse kestel hagi tagamise jätkumise põhjendatust ümber hinnata.