Artikkel ilmus 15.juulil 2026 Äripäevas.

Kui luuakse uus perekondliku vara hoidmise vorm, peab seadusandja samal ajal vastama ka maksuküsimustele, kirjutab advokaadibüroo COBALT vandeadvokaat ning maksunõustamise ja eraisikute varahalduse ekspert Tõnu Kolts.

Eestis on pikalt puudunud õiguslik vorm, mis sobiks perekondliku vara pikaajaliseks hoidmiseks, kaitsmiseks ja põlvkondadeüleseks planeerimiseks. Praktikas on selleks kasutatud osaühinguid, välisriikide sihtasutusi, trust’e või muid varahaldusstruktuure. Eesti osaühing on maksude mõttes tuttav ja toimiv, kuid perevara planeerimisel on selle peamine puudus sageli privaatsus. Näiteks on majandusaasta aruanded ja osanikud ja nende osaluse suurused avalikud. Välisriigi struktuurid võivad pakkuda paindlikkust ja privaatsust, kuid nendega kaasnevad kulud, halduskoormus ning sageli ka ebakindel maksukäsitlus Eestis.

Seetõttu on erasihtasutuse regulatsiooni loomine väga tervitatav samm. Kavandatav erasihtasutus võimaldaks luua Eesti õiguse alusel struktuuri, mille eesmärk on hoida, hallata ja kasvatada eelkõige perekondlikku vara põhikirjas määratud soodustatud isikute huvides. Selline lahendus võiks aidata hoida perevara Eesti õiguskeskkonnas, vähendada vajadust kasutada välisriikide keerukaid lahendusi ning anda peredele selgema instrumendi vara pikaajaliseks planeerimiseks.

Samas ei piisa üksnes uue tsiviilõigusliku vormi loomisest. Kui erasihtasutuse eesmärk on pakkuda tegelikku ja kasutatavat alternatiivi osaühingule, välisriigi trust’ile või perekonna sihtasutusele, peab selle maksukäsitlus olema sama selge kui selle tsiviilõiguslik raamistik. Ilma läbimõeldud maksureegliteta võib erasihtasutus jääda poolikuks lahenduseks ehk õiguslik vorm küll tekib, kuid selle praktiline kasutamine jääb maksuebaselguse, võimaliku topeltmaksustamise ja muude maksuriskide tõttu piiratud.

Praegu on eelnõu veel Vabariigi Valitsuse tasandil ning ei ole Riigikogusse jõudnud. Seetõttu on just praegu õige hetk juhtida tähelepanu sellele, et erasihtasutuse regulatsioon vajab paralleelselt ka tulumaksuseaduse ja vajadusel teiste maksuseaduste täiendamist. Tänased reeglid, mis kohalduvad tavalisele sihtasutusele, ei ole erasihtasutuse eesmärke arvestades piisavad ning võivad tekitada just sellist ebakindlust, mida uus regulatsioon peaks vähendama.

Maksuküsimused vajavad eraldi vastuseid

Kõige olulisemad küsimused puudutavad erasihtasutuse poolt soodustatud isikutele tehtavaid väljamakseid ja erasihtasutuse vara kasutamist isiklikuks või perekondlikuks otstarbeks. Samuti tuleb läbi mõelda vara üleandmine erasihtasutusele ja vara jaotamine erasihtasutuse lõpetamisel.

Peamine küsimus on see, kuidas maksustada väljamakseid soodustatud isikutele ning kas erasihtasutus peaks saama kasutada äriühingutele kohalduvaid maksuvabastusi ja soodustusi. Eelduslikult oleks füüsilisele isikule tehtav väljamakse tulumaksuga maksustatav, kuid seadus peaks ütlema, kas maksustamine toimub erasihtasutuse tasemel sarnaselt Eesti äriühingutega või soodustatud isiku tasemel. Samuti peab olema selge, millise tululiigiga on tegemist ning milliseid maksuvabastusi või juba maksustatud tulu arvestamise võimalusi saab kasutada.

Sama praktiline on vara kasutamise küsimus. Kui erasihtasutus omab näiteks perekonna talu, suvekodu, kinnisvara, kunstikogu või muud perekondliku tähendusega vara, tuleb seaduses selgelt otsustada, kuidas maksustada selle vara kasutamist soodustatud isikute poolt. Ehk kui erasihtasutuse vara kasutatakse nagu oma isiklikku vara, peab maksuseadus ütlema, kas ja millal tekib sellest maksustatav hüve.

Üks võimalik teoreetiline lahendus oleks käsitada erasihtasutust maksuläbipaistvana. Sellisel juhul vaadataks erasihtasutuse maksustamisel läbi ning maksustamine toimuks soodustatud isikute või asutaja tasandil. See võiks mõnes olukorras aidata põhjendada, miks perekond kasutab erasihtasutuse vara nagu oma vara. Samas ei pruugi maksuläbipaistvus olla hea lahendus. See võib tekitada küsimuse, kas soodustatud isikuid tuleks maksustada ka erasihtasutuse realiseerimata või neile välja maksmata tulult. Selline tulemus oleks paljudel juhtudel ebaõiglane ja ebapraktiline, eriti kui soodustatud isikud ei kontrolli erasihtasutuse vara ega saa selle jooksva tulu kohta infot. Seetõttu vajaks erasihtasutus pigem eraldi ja täpset maksurežiimi, mitte lihtsalt olemasolevate läbipaistvusreeglite laiendamist.

Erasihtasutus ei tohiks olla maksuliselt ebasoodsam kui osaühing

Erasihtasutus on eelkõige mõeldud passiivse vara hoidmiseks ja haldamiseks. Selline vara võib hõlmata osalusi äriühingutes, väärtpabereid, investeerimisfonde, kinnisvara, laene või muud investeerimisvara. Sellest tulust võivad tekkida dividendid, intressid, üüritulu või kapitalikasum.

Kui sama vara hoitaks osaühingu kaudu, kohalduksid üldjuhul residendist äriühingutele ette nähtud tulumaksureeglid. Näiteks võib teatud tingimustel olla võimalik dividende edasi jaotada maksuvabalt või võtta arvesse välisriigis kinnipeetud tulumaksu. See on Eesti äriühingute maksusüsteemi oluline osa ning aitab vältida sama tulu korduvat maksustamist.

Erasihtasutus ega tavaline sihtasutus ei ole aga äriseadustiku mõttes äriühing. Tulumaksuseaduse mitmed olulised sätted eeldavad just residendist äriühingu staatust. Kui erasihtasutust ei võrdsustata maksustamisel vähemalt teatud ulatuses residendist äriühinguga, võib tekkida olukord, kus erasihtasutus jääb maksuliselt oluliselt ebasoodsamasse positsiooni kui tavaline osaühing, mida kasutatakse perekonnavara hoidmiseks ja haldamiseks.

See oleks vastuolus erasihtasutuse loomise eesmärgiga. Kui riik loob uue õigusliku vormi perekondliku vara hoidmiseks, kuid maksureeglid suunavad jätkuvalt kasutama osaühingut või välisriigi struktuuri, ei ole eesmärk sisuliselt saavutatud. Seetõttu tuleks kaaluda tulumaksuseaduse täiendamist selliselt, et erasihtasutust käsitatakse dividendide edasijaotamise, välisriigis kinnipeetud tulumaksu arvestamise ja sarnaste küsimuste puhul residendist äriühinguga võrreldavalt.

Poola näide: õiguslik vorm ja maksureeglid peavad sündima koos

Poola lõi 2023. aastal perekonna sihtasutuse ehk family foundation’i regulatsiooni ning ei piirdunud ainult uue tsiviilõigusliku vormi loomisega. Koos perekonna sihtasutuse regulatsiooniga kehtestati ka maksureeglid, mis käsitlevad sissemakseid, sihtasutuse tulu, väljamakseid soodustatud isikutele, vara kasutamist, varjatud hüvesid ja sihtasutuse lõpetamist. See loob sihtasutuse kasutajale kindluse, milline on struktuuri maksutagajärg kogu selle elutsükli jooksul. Eesti peaks võtma eeskuju just sellest lähenemisest. Kui luuakse uus perekondliku vara hoidmise vorm, peab seadusandja samal ajal vastama ka maksuküsimustele. Vastasel juhul asendub välisriigi struktuuridega seotud ebakindlus kodumaise erasihtasutuse ebakindlusega.

Erasihtasutus on vajalik, kuid vajab maksuraamistikku

Erasihtasutuse loomine on põhimõtteliselt õige samm. Eesti vajab kohalikku, arusaadavat ja mõistlike kuludega struktuuri, mis võimaldab perevara pikaajaliselt hoida ja hallata. See aitaks vähendada sõltuvust välisriikide trust’idest ja sihtasutustest ning tooks varahaldust rohkem Eesti õiguskeskkonda.

Kuid erasihtasutuse edukus sõltub sellest, kas maksureeglid toetavad selle eesmärki. Kui need küsimused jäävad lahendamata, võib erasihtasutus jääda heaks ideeks, mille praktiline kasutamine on piiratud. Seetõttu peaks erasihtasutuse tsiviilõigusliku raamistiku loomisega kaasnema ka eraldi ja läbimõeldud maksuregulatsioon. Ainult nii saab erasihtasutusest tegelik alternatiiv olemasolevatele lahendustele ning õiguskindel tööriist Eesti peredele vara planeerimiseks.