Ettevõtluses ei ole suurimad riskid alati seotud turukõikumiste või majandusolukorraga. Sageli tekivad probleemid hoopis seestpoolt. Otsustamatusest, valest juhivalikust või olukorrast, kus juhtimisrollid ja tegelik kompetents ei ole kooskõlas. Vähem oluline ei ole ka selge kommunikatsiooni puudumine. Sama loogika on üks-ühele ülekantav ka isiklike varade planeerimise ja järgmise põlvkonna ettevõttesse kaasamise osas – kui struktuur ja otsustusõigus ei ole selgelt läbi mõeldud ning soovid kommunikeeritud, kujunevad tagajärjed sageli teistsuguseks, kui algne kavatsus.

Põlvkondadeülene jõukus on Eestis viimase kümne aasta jooksul märgatavalt kasvanud, kuid pereettevõtetest jõuab järgmise põlvkonnani hinnanguliselt vaid 30–40%. Samal ajal on muutunud üha sagedasemaks abieluliste varasuhete ja pärimisega seotud küsimused, mis peegeldab selget trendi – varade liikumine ei ole enam automaatne protsess, vaid nõuab teadlikke otsuseid.

Kuidas tagada järgmise põlvkonna kaasamine?

Varade planeerimise keskne küsimus on kes juhib vara täna, kes homme ning millistel tingimustel see roll muutub? Kui need küsimused jäävad vastamata, tekivad sageli olukorrad, kus vara küll säilib, kuid selle juhtimine killustub või muutub konfliktseks. Negatiivse stsenaariumi korral ei ole välistatud, et vara väärtus kukub drastiliselt.

Üks suuremaid riske põlvkonnavahetuse juures on järsk üleminek ilma vahepealse kaasamiseta. Kui järgmine põlvkond ei ole järk-järgult otsustamisse kaasatud, võib tulemuseks olla nii kompetentsi puudujääk kui ka vastuseis organisatsiooni enda seest. Lisaks võib liigne varajane üleandmine ilma selgete reegliteta tekitada strateegilist ebastabiilsust.

Kuigi Eesti ühiskonna ja ettevõtluskeskkonna noorust arvestades ei ole meil praktikat liialt palju, annab seadus järk-järguliseks kaasamiseks ja ettevõtte üleandmiseks üpris efektiivsed vahendid. Vaja on ainult otsust hakata tegutsema ja alustada protsessiga. Kindlasti on soovitav kaasata kohe alguses ka valdkonna õigusnõustaja, kes aitab soovid ja mõtted struktureerida ning kava paika panna.

Osanike leping kui keskne tööriist

Üks olulisemaid tööriistu ettevõtte tuleviku kokkuleppimiseks on osanike leping (Shareholders’ Agreement ehk SHA), mida toetab sellega kooskõlas olev põhikiri. SHA-s on võimalik muuhulgas kokku leppida ja määrata, kuidas toimub osade üleminek, millised on otsustusmehhanismid ning osanike vaheliste õiguste ja kohustuste tasakaal.

Sageli tekivad vaidlused selle üle, kellele kuulub ettevõttes otsustusõigus ja kellel ning mis ulatuses on õigus dividendidele. Levinuim lahendus selleks on eriliigiliste osade emiteerimine. Näiteks A-osa omanikul säilib sisuline otsustusõigus ja kontroll ning B-osa omaniku osanikuõigused on piiratumad, kas või õiguseni saada eeskätt üksnes dividende. Samuti saab anda osanikule isikupõhiselt vetoõiguse teatud otsuste tegemisel või nõukoguga ühingu puhul õiguse määrata ainuisikuliselt kuni pooled nõukogu liikmetest.

Alati ei olegi eesmärk aktiivne kaasamine ja üleandmine, eesmärk võib olla ka vaikiv osalus, kus eesmärgiks on dividenditulu tagamine, mitte juhtimisse ja otsustamisse kaasamine. Kokku lepitav regulatsioon määrab ära selle, kui paindlik või jäik on ettevõtte sisemine toimimine.

Hääleõiguse erisused, osaluste võõrandamise piirangud ja otsuste vastuvõtmiseks vajalik häälteenamus võivad, kas toetada stabiilsust või vastupidi muuta kohanemise keeruliseks olukorras, kus põlvkonnad ja rollid muutuvad. Selle valguses tasub endalt küsida kas pead võimalikuks ettevõtte juhtimist ja arendamist enda äripartnerite pärijatega?

Olenevalt asjaoludest võib olla ettevõtte jätkusuutlikkuse vaatest oluline kasutada seadusega antud võimalust piirata osaühingu põhikirjaga osa üleminekut pärijatele. Kuid arvestades äriseadustiku seatud lisatingimusi osa pärimise piirangutele ning selliste tingimuste täitmisega kaasnevaid praktilisi väljakutseid, tuleks põhikirjaline piirang jätta teiseseks kaitsevalliks korrektse testamendi järel.

Testament ja abieluvaraleping annavad täiendava kindlustunde

Kui seadusjärgne pärimine ühtib Sinu nägemusega varade üleminekust, siis ei ole testament otseselt hädavajalik. Kui aga soovid vara jagada teisiti, näiteks teatud kinnistu jätta ühele lapsele, väärtpaberid jagada pere vahel spetsiifilistes proportsioonides ning osalused äriühingutes abikaasale, siis on testament hädavajalik.

Tihti ei mõelda ka sellele, et elukaaslane ei ole pärimisõiguslikult võrdsustatud abikaasaga. Sinu surma korral, kui puudub testament, ei ole tal mistahes õigust pärandile. Seda vaatamata sellele, et olete jaganud samaväärselt abikaasadele aastakümneid ühist elu ja kasvatanud lapsi.

Kui elad olulise osa ajast välismaal, siis tungiv soovitus on määrata testamendiga pärimismenetlusele kohalduv õigus. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus pärimismenetlusele kohaldub üllatuslikult välisriigi õigus. Risk selleks on eriti suur, kui välisriigi õigus on mõne pärija jaoks soodsam.

Tähelepanuta ei tohi jätta ka abieluga kaasnevaid varalisi õiguseid ja kohustusi, kuna see omab otsest mõju ettevõtete ja investeeringute käekäigu osas. Kõige tavapärasem elulisem näide: lahutuse käigus hakatakse jagama ühisvarasse kuuluvat osalust – sõltumata sellest, kas ja kui palju on üks või teine abikaasadest ettevõttesse panustanud, on tegemist ühise omandiga, millele on õigus mõlemal abikaasal.

Ilma selgete kokkulepeteta võib lahutuse või pärimise korral tekkida olukord, kus ettevõtte osalus muutub vaidluse objektiks ning takistab otseselt ka äriühingu juhtimist. Seda annab ennetada abieluvaralepingu ja eraldi kokkulepete sõlmimisega. Tihtipeale tuleb üllatusena ka see, et abielu lahutamine ei tähenda automaatselt vara jagamist ja et seda tuleb teha eraldi. Nii võib aastakümneid hiljem välja tulla, et ühingu osalus on jätkuvalt ühisomandis ja endisel abikaasal on õigus nõuda enda osa jagamata ühisvarast. Pahatihti ilmneb see üllatus aga hoopis pärimismenetluses, kus vastava nõudega ilmuvad välja endise abikaasa pärijad.

Kui varade maht ja keerukus kasvab tasub kaaluda family office’i loomist

See on perekonna varade haldamiseks loodud eraldiseisev üksus, mis koondab osanike lepingud, testamendid, abieluvaralepingud ja varahalduse ühtseks koordineeritud raamistikuks. Family office on põhjendatud siis, kui varad vajavad pidevat professionaalset tähelepanu ja investeeringute teadlikku juhtimist, mitte üksnes ühekordseid õiguslikke lahendusi. Näiteks ettevõtja, kellel on osalused kolmes äriühingus, üürikinnisvara Eestis ja Hispaanias ning investeerimisportfell, mille tulud mõjutavad nii tema kui ka järgmise põlvkonna maksupositsiooni. Sellisel juhul ei piisa enam üksikutest lepingutest, vaid on vaja ühtset struktuuri, mis hoiab tervikpilti koos.

Oluline on terviklahendus

Varade ja ettevõtete planeerimise suurim risk ei ole keerukus, vaid tegemata otsused. Ilma selge struktuuri ja kokkulepeteta kujuneb kontrolli ja vastutuse jaotus aja jooksul juhuslikuks. Kõigi eelkirjeldatud instrumentide kasutamine ei ole eesmärk omaette. Oluline on terviklahendus, mis arvestab nii äri loogikat, perekondlikke suhteid kui ka tulevikuperspektiivi, mistõttu tasub lisaks ühinguõiguslikele korraldustele luua testamendi ja abieluvaraga seotud kokkulepete kaudu „turvavõrk” ka ootamatute elusündmuste tarbeks.

Sageli on suurim väärtus mitte üksikus dokumendis, vaid protsessis ja avatud aruteludes, kus pannakse paika rollid, ootused ja vastutus. Hästi läbimõeldud raamistik aitab vältida põlvkondade vahelisi konflikte, vähendada maksu- ja õiguslikke riske ning tagada vara juhitavuse ka muutuvates eluoludes.

 

Loe lähemalt meie eraisikute varahaldus tiimi kohta

COBALTi advokaadibüroo varade planeerimise ja eraõiguse meeskond nõustab ettevõtjaid ja peresid varade struktureerimisel, põlvkondadevahelisel üleminekul ning sellega seotud ühingu-, pärimis- ja perekonnaõiguse küsimustes. Võta meiega ühendust, et leida Sinu olukorrale sobiv terviklahendus.